Üks paljudest inimsaatustest

Kaks aastat tagasi (1992) olin eestlaste jõulupeol Eskilstunas. Et oli jaanuar, võib öelda, et saatsime ära jõuluaega. Minu lauas istus palju eestlasi. Minu väike poeg Johan, kes oli kõigest 4-aastane, istus mu kõrval. Teiselpool minu kõrval istus üks vanem eesti daam. Märkasin, et ta oli juba pikemat aega minu poega Johanit silmitsenud. Paistis, et mõtetes rändas see daam ajas tagasi. Mõne aja pärast ütles ta mulle kurvalt: „Mul oli selline väike poiss ükskord.“ Siis jutustas ta mulle kõigest sellest, mis temaga oli Teise maailmasõja ajal juhtunud.

Pooleteise aasta pärast võtsin ma selle naisterahvaga taas ühendust, et teha temaga intervjuu. Ta nõustus, kuid soovis jääda anonüümseks. Kutsugem teda siis Idaks.

Rääkisime Ida juures kodus. Enne kui vene väed taas Eestisse tungisid, peideti kallid esemed puukastiga maasse. Venelaste kohale jõudes kästi aga puukast nende silme all välja kaevata. Keegi eestlane oli meie peale kaevanud ja venelastele teada andnud, et meil on varandus puukastiga maasse kaevatud. Pärast seda viidi Ida mees, üks tema vendadest ja hea sõber minema. Ida ise polnud sel hetkel oma mehe juures ning läks hiljem küsima, kus ta mees on. Vastuseks sai ta: “Olge mureta, ta tuleb varsti tagasi!“

9 nädala pärast leidis Ida hea sõber koha, kus kõik kolm meest olid hukatud ja maa sisse peidetud. Nad lamasid poole meetri sügavusel mullas, haavel kuklas. Ida jaoks oli see kohutav shokk- näha oma kallist meest ja venda elutult mustal mullal lamamas. Ida isa küüditati 1945. aastal Siberisse, kust ta kunagi tagasi ei tulnud. Keegi ei tea midagi mehe saatusest või kus võiks olla tema hauaplats.

Mees, kes oli osalenud Ida mehe hukkamisel, kandis tema sõrmust, omas mehe märkmikku ja teisi esemeid. See mees hukati aga hiljem sakslaste poolt tema enda revolvrist lasuga kuklasse.

Ida jättis kõik, päästmaks omaenda elu. Koos meheõega sõitsid nad jalgratastega mitukümmend kilomeetrit vanemate kodu suunas. Teel aga peatasid naisi vene sõdurid, kes tõlgi abiga uurisid, kuhu nad teel olid. Neil ei olnud kaasas ühtegi dokumenti. Nad valetasid, et olid teenistuses ühe taluniku juures ning et see olevat naised dokumente tagastamata minema kihutanud. Naised andsid sõduritele kõik kaasas olnud võileivad. Hirm oli näljast suurem.

Ida oli 25-aastane, kui ta kodumaalt lahkus. Ta põgenes suure laevaga, mis mahutas umbes 200 inimest. Laeval ei olnud aga kompassi. Idal olid kaasas riided, mida ta kandis ja käekott väärtusetu 800 saksa margaga. Ida näitas mulle käekotti ja raha, mis tal on siiani alles. Ta kinkis mulle mälestuseks mõned sedelid ja kõik, mis tal peale mainitud käekoti ja raha veel Eestit meenutab, on kleit, mida ta põgenemise ajal kandis.

Ida jõudis esmalt Slitesse Visbys. Mõne kuu pärast sattus ta aga Ankarsrum`i lähedale laagrisse.

Ta tundis mu isa August Nõmme, kellega nad koos põgenikelaagris viibisid. Seal läbisid kõik arstliku kontrolli ja said vaktsiinisüsti.

Hiljem asus Ida tööle ühes lastekodus. Oli 5. detsember 1944 ja ta ei osanud sõnagi rootsi keelt. Tema esimesed sõnad rootsi keeles olid: „Millal ma tõusma pean?“.

Pärast kõiki neid sõja koledusi, millega Ida oli pidanud silmitsi seisma, nuttis ta sageli. Ükskord olevat keegi talle lastekodus käratanud, et mis sa nutad, tee parem tööd.

Alles 10 aasta pärast sai Ida taas ühendust oma sugulastega. Üksi Rootsis olemine ei ole olnud kerge, kuid Ida on tänulik kõige selle eest, mis tal siin on. Kõigevägevam ise pidi ta siia juhatama!

Valusad mälestused, mis kuhugi ei kao, ei luba Idal Eestimaa pinnale astuda. Kodu Eestis varastati paljaks. Ida lõpetab kurbusega hääles- alles pole midagi ega kedagi, mille või kelle juurde tagasi minna.

Ida saab sel aastal 75 aastaseks. 2/3 oma elust on ta elanud isolatsioonis ja eemal oma sugulastest.

Tänan sind, Ida, et leidsid jõudu ja tahtmist jutustada mulle sellest, mida oled hoidnud enda teada kõik need aastad.

Käesoleva kogumiku originaalköide on 75 lehekülge pikk, millega tahan avaldada austust Idale tema juubeli puhul.

Vabaduse tuvi

Inimesed meenutamas paremaid aegu

Paljud siin selle maa peal

Maitsmas vabaduse kallist hinda

Elu, see hindamatu väärtus

Elagem sõpruses ja rahus

Meie, inimesed, ei tohi iial unustada

armastamast elu, mis meil antud

Mati Nõmm

 Veino isa ebaõiglaselt süüdimõistetud   

Minu esimene reis Rootsi leidis aset 1983. aastal. Minu kajutikaaslaseks oli avatud ja tore eestlane nimega Veino Leesment. Tema positiivne ellusuhtumine ja huumorimeel on lausa imetlusväärsed. Pühapäeval, 16. juunil 1989. aastal, loen Ekspressen`ist oma kajutikaaslase kohta.

Lõikan ajalehest selle artikli välja ja 1993. aastal helistan Veinole. Ühisest reisist Eestisse on möödunud 10 aastat. Veino on rõõmsalt üllatunud ja peagi teeme juttu 1989. aastal ilmunud ajaleheartiklist.

Veino arvab, et tõde on kaua inimeste eest varjatud, kuid nüüd, kus on hoopis teised ajad ja suhtumised, avatakse end pisut julgemalt.

Artikkel 16. juuli 1989. aasta Ekspressen`ist

14. juunil 1941. aastal nägi Veino Leesment viimast korda oma isa Karli Eestimaal. Nüüd on Veino lõpuks jälile saanud tõele, mis tema isaga tegelikult juhtus. Täna 48 aastat tagasi, mõisteti Vello isa süütuna surma.

Oli pühapäeva suvehommik 1941. aastal. Magasime kõik oma voodites kui kuulsime äkki uksel koputust, jutustab Veino Leesment. Ta oli 15-aastane, kui isa Karl kadus. Uksel oli vene ohvitser, kes süüdistas Karli spioneerimises ja käskis tal ühe tunni jooksul oma asjad pakkida.

Ma ei unusta kunagi, kuidas isa autokasti astudes mulle ja mu vendadele lehvitas. Isa hõikas: „Nüüd tuleb mul sõita. Hoidke teineteist. Olen peagi tagasi. See siin peab olema eksitus!“. Siis veel ei teadnud kolm venda, et see oli neil viimane kord oma isa näha. Veino Leesment kasvas koos oma nelja õe-venna, isa Karli ja ema Emmaga üles isatalus Pärnus, Edela-Eestis.  

1940. aastal okupeerisid Vene väed Eesti. Perekond Leesment oli sunnitud oma kodust lahkuma. Kaks nädalat hiljem suri Emma. Karl jäi viie lapsega üksi. 1941. aastal kadus ka isa laste elust. 14. juunil tuldi talle ja veel mitmetele teistele eestlastele järgi.

Nüüd, pärast kõiki neid aastaid, on Vello lõpuks teada saanud, mis sellel juunikuu päeval tegelikult juhtus. Karl suri Siberis 1942. aastal. Surma põhjus on teadmata. Rehabiliteerimiskirjas seisab, et Karl Leesment oli süütu ja et talle kuulunud õigused lähevad üle tema pärijatele. See oli Gorbatsovi perestroika tulem.

Teadsin alati, et isa ei olnud spionaazis süüdi, räägib Veino. Isa oli kõige tavalisem talunik ja polnud mitte kuidagi seaotud ühegi poliitilise ühendusega. Nüüd siis vähemalt teame, mis tegelikult aset leidis ja millal ta suri. Hea on tõdeda, et isal õnnestus esimene talv karmis Siberis õnnelikult üle elada.

Karl Leesment oli üks paljudest, kes kadus esimese küüditamise päevil 1941. aastal. 16. jaanuaril 1989. aastal võttis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu vastu otsuse heastada sõja ohvritele tekitatud kahju. Tuhanded inimesed saavad nüüd tagasi oma isakodusid ja erinevaid kompensatsioone (seda näiteks siis, kui isiku vanemad surid Siberis). Iseenesest mõistetavalt ei asenda raha mingil moel inimest ennast, kuid sellele vaatamata on tegemist äärmiselt positiivse nähtusega.

23. augustil käesoleval aastal saab 50 aastat Molotov-Ribbentropipakti sõlmimisest, millega Saksamaa ja Venemaa jagasid omavahel Baltimaad, Soome ja Poola.

13. juulil tuli Eestis kokku Rahvaliit ja otsustas, et paktil puudub õiguslik jõud ning et Eesti on iseseisev riik. See, mida praegu neis riikides tehakse, on maailmaajalugu, millele jääb üle vaid õnnelikku lõppu soovida.

Nagu teada, taasiseseisvus Eesti 1991. aastal ja eesti rahva unistustest sai tegelikkus. Veino kirjutatakse eesti keeles Väino. Ekspresseni artikkel on edasi antud sõna-sõnalt.

Elu Vene vangilaagris

Esmaspäeval, 12. aprillil 1993. aastal avaldab Ekspressen artikli salajastest Vene vangilaagritest. Paljud tsiviilelanikud langesid venelaste kätte vangi ja lõpetasid oma elupäevad Vene vangilaagrites, ilma et vangide lähedased nende saatusest midagi teada oleksid saanud. Ekspressenil õnnestus veidi kergitada vangilaagrite kohal hõljuvat saladuste kardinat. Ekspresseni ajakirjanik oli esimene rootslane, kellel õnnestus oma jalg tõsta Moskva lähistel asuvasse Riigiarhiivi.

Arhiiv on tulvil kaste kollaste arhiivimappidega. Kokku leidub siin andmeid 3 miljoni inimese kohta, kes sattusid Vene vangilaagrisse Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Arhiiv oli varem NKVD (KGB eelkäia) range järelevalve all, nüüd on sellest saanud aga ajalooliste dokumentide unikaalne kogu.

Veel kolm aastat tagasi (1990) oleks arhiivmaterjalidega tutvumine olnud võimatu isegi vene rahvusest ajalooteadlase jaoks. Arhiivi registrikaartidel on lühikokkuvõte inimeste isikuandmete kohta. Lisaks lühikokkuvõttele võib siit iga isiku kohta leida ülekuulamisprotokolli, haigusloo, surma põhjuse ja andmed hauaplatsi kohta, mõnedel juhtudel on lisatud ka foto. Kritseldan pastakaga paberile erinevaid isikuandmeid ja inimsaatusi.

Enamikel juhtudel on antud täpne surmakuupäev, mis tuleb enamikele kadunute lähedastest uudisena. Teistel juhtudel on registreeritud, millal isik laagrisse saabus. See võiks ju tähendada, et isik, kelle surma kuupäev ei ole teada, saadeti hiljem koju tagasi, kuid seda mitte kõigil juhtudel. Seda, mis neist isikutest tegelikult sai, ei teata sageli veel tänagi.

Leian mappidest andmeid isikute kohta, kes surid vangis olles düstroofiasse. Need mõnevõrra ilustatud faktid tähendavad tegelikult, et inimesed surid lihtsalt nälga, kuna töö oli raske ja süüa sai vähe ning riideid nappis.

Mõtted

Eestikeelne tõlge sõnale känslig on õrn. See ilus pilt merikotkast(r.k. havsörn) sümboliseerib õrnust.

Samas leidub ka veel täna hoopis teistsuguse suhtumisega inimesi, kes peavad merikotkastele jahti, olgugi et see linnuliik on juba 1924. aastast looduskaitse all. Just see tõsiasi annab meile veelkord mõista, milliseid kontraste võib elul olla.

Inimesed on jahile (sõdadele), keskkonna saastatusele (haigustele) ja lähedaste inimeste ning kodumaa olemasolu suhtes sama tundlikud kui merikotkad.   

Kas hinge süüvinud haavad üldse kunagi paranevad?

Paljud eestlased ja teised rahvused on pidanud elama pidevas sõjahirmus. Kõigil neil inimestel on ühtemoodi raske leida vastuseid küsimustele, mis kõik algavad sõnaga „miks?“.

Sõda ei olnud rahva, vaid ühe võimsa ja tundetu rahvavähemuse soov, kelle võimuihalus maksis lihtsate inimeste, kelle ainsaks sooviks oli elada oma lihtsat elu vabaduses, elu.

Mis on see, mis sunnib inimest kätt relva järele sirutama või teise inimese peale jahti pidama? Täna peetakse sõda nii mitmeski paigas maailmas. Kohtades, kus sõda ei tunta, võetakse vastu üha uusi ja uusi sõjapõgenikke. Süütud inimesed kannatavad alati kõige rohkem. Minu soov on, et kõigile neile inimestele jätkuks lahkeid abistavaid käsi, mõistmist ja tuge. Elu on suur ja kallis varandus, mida tuleb hoida.

Iga kord, kui keegi eestlane siit ilmast lahkub, tunnen südames äärmist kurbust. Olgugi et ma neid kõiki ei tunne, valdavad minu pead ettekujutused raskustest, millega nad Teise maailmasõja päevil silmitsi olid sunnitud seisma ja kuidas nad oma uue koduga siin, Rootsis, kohanesid.

Kellel on õigus rikkuda midagi nii õrna, kui seda on ühe inimese elu? Vastus on lihtne - mitte kellelgi.

Seistes silmitsi ebaõiglusega, mõistame, mida tähendab vaba ja püha elu.

Kaks kirja Kanadast

(kirja tähis)

M.S. Gripsholm 28/4  1951

Tere August!

Olen laeval teel Kanadasse. Mõne tunni pärast jõuame Saksamaale. Pardal on lõbus ja kõiksugu mugavused. Võime juua nii palju eksportõlut kui tahame. Kõik ameerika suitsud maksavad ainult 80 ööri pakk.

Oleksin tahtnud sind enne lahkumist külastada, kuid loodan, et sa saad aru, et reisi korraldamine võttis kogu mu aja. Minuga koos on laeval Juhan ja Nelly ja mitmed teised tuttavad eestlased. Kokku umbes 300 eestlast. Eesti keelt kuuleb siin peaaegu koguaeg.

Niisiis, mu sõber August. Soovin sulle ja su perele head tervist ja õnnelikku elu Rootsis. Mina lähen aga vastu teadmatusele ja raskustele, mis mind ees ootavad. Kui aega saad, siis kirjuta elust-olust Rootsis.

Tervitades Sulev Kallas

Tere August!  25/11 1951.

Varsti saab aasta päevast, mil viimati nägime. Olen Kanadas olnud juba kuus kuud. Rootsis olles lootsin, et Kanadas ootavad mind rikkus ja uued võimalused, kuid tegelikkus on midagi muud.

Palgad on siin enamasti nii madalad, et hädavaevu jagub leivaraha. Töötasu on 85 senti tunnis, meid ei usaldata ja meist ei peeta lugu.

Praegu on mul kolm erinevat töökohta, otsin neljandat. Kui kevadel siia jõudsin, töötasin ehitusel ja sain 1.50 dollarit tunnis. Töötasin seal 6 nädalat, siis sai töö otsa. Siis sain tööle sadamasse, kus mul olid erinevad tööülesanded. Kui sain ehitajateliidu liikmeks, tõusis mu palk 2 dollarini tunnis. See aga ei olnud just eriti suureks lohutuseks. Siin on karmid talved ja ehitustööd seisavad. Praeguseks olen juba mõni nädal palgata puhkusel olnud.

Siin on palju eestlasi (aga ka kohalikke), kellel pole tööd. Ainus koht, kus korralikult raha teenib, on metsatöödel. Seal võib teenistus ulatuda 20 dollarini päevas. Otsin enne veel mõnd muud teenistust, kui metsatööd proovin. Kohtasin ükspäev kahte eesti tuttavat ja mõlemad olid olnud pikemat aega töötud. Lubasid pärast jõule metsatööle asuda.

Ei tulegi nagu praegu rohkem midagi meelde, millest kirjutada. August, ole nii armas ja kirjuta mulle elust Rootsis. Kas teil on seal halvem või parem kui aasta tagasi? Mis tööd sa teed ja kuidas su perekonnal läheb? Olen huvitatud mis tahes sõnumitest Rootsist, sest sina oled ainuke, kes mulle sealt kirjutab. 

Lõpetuseks soovin sulle ja su perele ilusaid pühi ja paremat uut aastat.

Tervitades Sulev Kallas

Sulev Kallas suri 9. aprillil 1994. aastal Torontos, Kanadas. Ta oli sündinud 23. detsembril 1912. aastal Leisi vallas Saaremaal.

August Nõmm ja Sulev Kallas olid head sõbrad. Kahjuks on tänaseks mõlemad mehed meie seast lahkunud. Minu isa August Nõmm suri 11. aprillil 1990.aastal 80-aastasena. Minu isa tuli Rootsi ühe teise laevaga 1944. aasta septembris. Nad randusid Gotlandil, Slite`s. Esimesed sõnad, mis mu isa rootsi keeles oskas öelda olid „Tere tulemast Rootsi!“.

Tema surmakuulutuse kirjutasin ma eesti keeles, sest isa oli eestlane ja eestlaseks jäi ta surmani.

Nüüd oled sa meist lahkunud ja jätnud

tühja paiga järele, aga sa elad ikkagi,

Su lapsed ja lapselapsed viivad elu edasi.

Me peame sind alati meeles.

Me ei unusta Sind iialgi.

Puhka rahus!

_________________________________________________________

August põgenes nagu oma vend Eduard Nõmm Gotlandi.

Vennad ilmselt saabusid kokku 1944. aasta 25. veebruaril. Mõlemad said perekonnanime Nömme

Augustis 1945 vedas vene pukser "Taifun" "Minnalaidi" ja veel kaheksa laeva Västervikist

tagasi Eesti vetesse.

Eduard Nõmme (Nõmm)

f. 27/2 1922 Mustjala. Asukoht: Mustjala. Amet: Kalurid, talunikud. Vallalised.

Saabusid 25/9 1944 Visby purjekas Elli.

Saabus Gotlandi purjekas Elli. Põgenes sõja.

Kardab venelased.

Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 9 kraadi. (Deserted).

Saabus Visby purjelaev "Elli".

Laagrites: Ankarsrum.

Allikas:

ViLA Landskansliet E XIV:18.  (x2)

ViLA Visby stadsfiskal FIIb:4.

RA SUK Hemliga arkivet F5C:13.

Källa:Krigsflyktingar / Gotlands Försvarshistoria och Gotlands Trupper