Estniska arkiv i exil
Baltic Archives in Exile
Katrin Meerits 2006
Baltic Archives in the National Archives of Sweden
The Baltic Archives were established in Stockholm 40 years ago. The collections of the Baltic Archives are still deposited in the Swedish States Archives, accessible there for researchers. The collections of the Baltic Archives contain primarily the records of the Estonian refugees living in Sweden.
The origin, activities and the present state of the Baltic Archives
The Baltic Committee, a body for cooperation of Swedes, Estonians, Latvians and Lithuanians, was established in Stockholm in spring 1943, even before the great autumn 1944 flight. It saw as its aim to publish texts introducing the past and the present of the Baltic States. Estonians were represented in the Committee by the chairman of its establishing body, the former Elder of the State and the last Estonian ambassador to Moscow August Rei, and Professor Harald Perlitz. The latter was later replaced by Professor Ants Oras. The Latvian member was Professor Francis Balodis, the Lithuanian one the former Lithuanian ambassador, the writer Ignas Scheynius. The Swedes were represented by the lawyer, the future Professor Hilding Eek, the editor Nils Bohman, the librarian of the Acadamy of Humanities Adolf Schück, and Professor Birger Nerman. The latter, an active supporter of the Baltic refugees after the war, had been the professor of archeology at Tartu University in
1923–1925. Nerman was elected the chairman of the Baltic Committee.
In 1943–44 the Baltic Committee initiates a number of books and booklets on the situation in the Baltic States. In 1945 the field of action of the Baltic Committee enlarges. In order to stop the banishment of Baltic soldiers from Sweden to the Soviet Union the Committee contacts the members of the Swedish government, sends a telegram to the King of Sweden, Gustav V, writes for newspapers and holds speeches.
In the 1950s the Baltic Committee becomes even more active. Its membership grows. There are meetings, there are protest marches, letters are sent to the governments of the Western countries, conferences are visited, exhibitions on the Baltic States are being organized, etc.
In 1966, after 20 years of exile, the chairman of the Baltic Committee Birger Nerman proposes to set up at the Committee the Baltic Archives that would collect and arrange material on Estonia, Latvia and Lithuania. The emphasis should be on the material shedding light on the life and activities of Estonians, Latvians and Lithuanians in exile, especially in the Nordic countries. Alongside, an archival library, an archive of newspapers, journals and printed matter, and of photos has to be founded. The statute of the Baltic Archives is composed delegating the right to elect the board and the audit committee to the general assembly of the Baltic Committee. The board, at that, is independent in its work and decisions. Birger Nerman is elected the chairman of the Baltic Archives. Kalju Lepik is invited to be its director.
In retrospect, it has to be admitted that it was the high time to get seriously involved in collecting the archival material. With years the organizations and their present or former members had stored an array of documents revealing the organizations’ versatile and lively cultural activities, the adaptation of the refugees to the new society, contacts with institutions and the political initiatives of central bodies in protecting the rights of the Baltic peoples at the international arena. The active part of the first generation was advanced in years and passing away. In many cases the death of a person had meant the ruin of documents or it was to be expected.
Although initially, at the establishment of the archives, it was meant not for the Estonian documents only, the majority of the records in the Baltic Archives are on Estonia. One of the reasons for that is that the Estonian community was the biggest Baltic community in Sweden and these were primarily Estonians who worked for the Baltic Archives.
A number of questions emerged as the received documents were being arranged. The urgent one was concerned with the preservation of the material. It was a distress to know that ordinary rooms do not suit for long-term preservation.
In order to get proper depositories there were initiated negotiations with the Swedish State Archives. In 1968 the State Archives completed in Stockholm its new modern depository built in the rocks. The negotiations resulted in the consent of the State Archivist granting the Baltic Archives the right to keep in the State Archives their arranged and listed archives of persons, institutions and organizations.
As organizations and individuals asked the Baltic Archives often for advice on arranging and preserving their records, in 1972 the Baltic Archives had archival courses in Stockholm giving elementary instruction in how to arrange and preserve records and compile archival lists.
Lectures were held in exile organizations to inform people of the Baltic Archives and their need to preserve records giving evidence on the life and activities of the exile community.
In order to educate people on the arrangement and preservation of archives, in 1972 the BA issued a short dictionary of archival terms and in 1978 the booklet “Guidelines on Archival Arrangement” („Juhtnööre arhiivide korrastamiseks”) by Ago Pärtel, the chairman of the Baltic Archives.
In 1973 the BA, in cooperation with the Swedish State Archives and the Baltic Institute, organized a symposium in the State Archives discussing archival issues. The symposium was opened by the State Archivist Åke Kromnow giving a survey of the Swedish archival organization “Guidelines on Archival Arrangement”.
At the same time the State Archives opened an exhibition of records, maps and photos on the Baltic history from the early 13th century up to the late 1930s. The visitors could see the 1201 decree of Pope Innocent III to Bishop Albert; the agreement drawn on August 27, 1255 between the German order and the inhabitants of Ösel on their rights and duties; the record from 1346 testifying that the Danish King Valdemar Atterdad had sold for 19,000 marks of pure silver his Estonian territories to the German order; the record signed on June 30, 1632 by Gustav II Adolf to establish Tartu University; and numerous other rare and intriguing documents. Among the maps and drawings of interest were the map of Dagö from 1593, and the plan of the siege of Tartu in 1704. The Baltic Archives published the exhibition catalogue.
In 1973 the Swedish State Archivist Åke Kromnow visited the Baltic Archives to get better acquainted with its work. At that time the offices of the Baltic Archives together with a number of other Estonian organizations were in Arsenalsgatan, Stockholm. Later these were moved to the Estonian House in Wallingatan. The visit resulted in the publication of a joint call. It encourages Estonians, Latvians and Lithuanians to preserve or deposit their personal archives in the Baltic Archives. Organizations are advised to consult the BA in arranging and taking care of the documents in their hands. Swedes were addressed as follows, “If you have documents on the Baltic States, the arrival of Baltic refugees in Sweden or their stay, please contact the Baltic Archives for information or hand your records over. If you have personal memoirs on the arrival of Baltic refugees or their welcome, or certain events, like the banishment of Baltic refugees, please put them down and give them to the Baltic Archives”. The call was published in Estonian and Swedish periodicals.
In 1978 the Baltic Archives published “The Family Correspondence of Jakob Hurt
1866–1917”. The first volume includes letters from 1866–1892, the second one from the period 1893–1917. The 2nd volume ends with the index of persons and place names, and the family tree. The publication was prepared by the medical doctor and cultural historian Henno Lender. The compiler says in his preface, “In 1961 I contacted architect Gunnar Hurt, the grandson of Jakob Hurt, and visited him, my schoolmate from the Tallinn Nikolai Gymnasium, thrice in his home in Koblenz. Gunnar Hurt showed me the family letters he had. He regretted his financial circumstances do not permit him to publish them. In 1930 Gunnar Hurt had visited his aunt Mathilde Mohrfelt–Mäeväli in her place in Valgejõe. There was a basketful of letters in the shed, and aunt had allowed to take with him the letters published hereby.”
In the 1980s of significance could be the following. Jakob Hurt family correspondence got another volume “The Letters of Gunnar Hurt to Mihkel Hurt and Henno Lender” („Jakob Hurda perekondlik kirjavahetus 1866–1917”). The publication includes the memoirs of Alfons Hintzer about Jakob Hurt, and the impressions Helvi Katajavuori and Henno Lender had of their meetings with Gunnar Hurt.
In 1983 the BA initiated its series of memoirs. The first publication was “My Life and Work” (“Minu elukäik ja tegevus”) by Eduard Karma. The second volume “Pieces of Memory 1940–1946” (“Mälestuskilde 1940–1946”) came out in 1985.
For the 3rd Global Estonian Days in summer 1980 in Stockholm the Baltic Archives compiled an exhibition on its activities. The display included records from the archives of Juhan Aavik and Karl Ristikivi; the diary of bishop Konrad Veem’s father Georg Vehm from the years 1890–1907 when he was the parish clerk and schoolmaster in an Estonian settlement in Russia; photos taken during the War of Independence and from the collection of Jakob Hurt, and many other records. The Baltic Archives also organized a meeting of people working for archives who could get acquainted and exchange ideas. For the 1983 Gothenburg ESTIVAL there was compiled an exhibition “Baltic Archives”; photos and records were displayed also in the Estland-show of the City Library. In 1984 the Stockholm Army Museum opened its exhibition “Mare Balticum”. The Baltic Archives helped it with its photos and records. In 1984 the board of the Baltic Archives decided to propose the general assembly of the Baltic Committee to reorganize the Baltic Archives into an independent organization. On May 6, 1985 the general assembly passed the statue of the new, now independent organization.
Prior to Estonia’s liberation in 1990 the Baltic Archives together with the Swedish State Archives organized the Days of the Baltic Archives in the conference hall of the State Archives, inviting also 7 researchers from Estonia. The welcome address was said by Ingemar Carlsson, the department head of the State Archives who also ented a paper “Records of Recent Baltic History in the Swedish State Archives”. It was followed by papers of Estonians: Peeter Olesk spoke about the sources of the Estonian cultural history, their present location and identification; Tiiu Oja’s paper was on the church archives in the Estonian archives; Imbi Kannike gave a survey of the archives of the History Committee of the Estonian Heritage Society (Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajaloo toimkonna arhiiv). The second conference day was opened by the Swedish State Archivist Sven Lundkvist. Kalju Lepik, the director of the Baltic Archives, gave a survey of his archives. Janika Kronberg spoke about the Karl Risitikivi Museum, Peep Pillak about the damage caused to the Estonian archives by the Soviet regime. Katrin Raid spoke about the underground journalism in Estonia in 1967–1985. Urmas Oolup had entitled his paper “Divorce and Comeback. The Journey of the Records of Tallinn in 1944–1990”. The Swedish side was represented by Papp who spoke about Estonian material in Swedish archives. The Days of the Baltic Archives ended with a discussion moderated by Aino Lepik and Anna Talve of the organizing board.
List of the Personal Archives Deposited in the Swedish State Archives by the Baltic Archives
The archives of Karl Ast-Rumor have records of the years when Ast was the press representative of the Stockholm Estonian Embassy. The time span is July 10, 1939–July 23, 1940.
The archives of Tõnis Kint contain personal data, correspondence, speeches, texts and studies, and documents revealing his political activities.
The archives of August Koern gives an idea about the Estonian Embassy in Copenhagen, and of the Estonian National Council (Eesti Rahvusnõukogu), the Estonian National Fond, the Baltic Committee and other organizations in Denmark. The archives include the records of Estonian refugees in Denmark handed over to Koern as the refugee camps were closed. These give a good idea about the circumstances of Estonian refugees in Denmark. Of greatest value are the lists and the card file of the refugees.
The archives of Heinrich Laretei record the activities of the Estonian embassy in Stockholm since 1937 when Laretei was appointed an ambassador in Scandinavia. It also documents the political and cultural activities of Estonian refugees in Sweden. Of interest are the documents on political resistance in Estonia in 1940–1944, and the reports on the Estonian occupations in 1940–1944.
The archives of August Rei shed light on the life and work of the remarkable statesman, especially in exile. The BA has issued two lists for the archives: the basic list and the list of documents received later.
The same is valid for the archives of Aleksander Warma, the last Estonian ambassador in Finland. It has also two lists: the basic and the supplementary one.
The archives of August Gailit are not big. There are personal records, correspondence and a few manuscripts. Mention could be made of the original copy of “Do You Remember, My Love?” (“Kas mäletad, mu arm?”) and the German and Swedish copies of “Toomas Nipernaadi”.
Of greatest value in the archives of Karl Konstantin Ristikivi are his diaries. The Literary Diary from 23.10.1941–16.5.1943; The Literary Dairy 12.1.1944 –19.1.1944; Diaries from 1.8.1957 – 21.6.1968. There are also unpublished manuscripts written under pen-names: Christian Steen "Södergök är dödergök", Kent Jansson "Varning för blindgångare" and "Att se i blindo". "Södergök är dödergök“ (“Hurmakägu on surmakägu”) which has been translated by Jaan Kross and was published by Kupar in 1992 in Tallinn.
The archives of the composer Juhan Aavik contain personal records, correspondence, and lists of music, articles, and manuscripts. Of special value are the memoirs “Tracking Music. Memoirs and reflections” (“Muusika radadel. Mälestusi ja mõlgutusi eluteelt”) I–VI.
Only Part I has been published by Orto in 1959 in Toronto. The archives of Juhan Aavik include also the records of his wife Alma Aavik. The creative work, either published or manuscript pieces of music, is not in the Baltic Archives. This is or will be given to the Tallinn Music Museum.
The archives of the cartoonist and book illustrator Eugen Bach contains cartoons, portraits, book illustrations, newspaper cuttings.
The archives of Endel Kõks has correspondence, data on artists and art shows, and the correspondence and records of the Centre of Estonian Artists.
The archives of the artist and the writer Ants Murakin records art shows. It also has manuscripts of unpublished works, like “Magic Mirror. Memoirs and Impressions of Childhood” (“Võlupeegel. Mälestusi ja elamusi lapsepõlvest”).
The major part of the archives of the ethnographer Helmi Kurrik is the material on Estonian folk costumes. Of her manuscripts mention should be made of “The Ecclesiastical and Educational Life in Tartumaa 1766–1768” (“Tartumaa kiriku- ja kooliolud 1766–1768”), “Blood in Food” (“Veri söögimajanduses”), “Estonian Hemstitch” (“Eesti pilu”), “On the History of Our Museums” (“Meie muuseumite arengust”), “The Summer of 1938 at the Peipus Russians” (“Peipsivenelaste juures suvel 1938”).
The archives of the founder of the Lender Girls’ School Elfriede Lender include correspondence giving a good idea of the life and work of Estonians in exile in many countries.
The archives of Henno Lender records correspondence, memoirs, data on the
Estonian Students’ Union (Eesti Üliõpilaste Selts), studies, and copies of old records.
Unfortunately my time limit does not allow me to characterize all the personal archives in the Baltic Archives. What follows is just the list of the archives we have: the member of the Constituent Assembly, the chairman of the Veterinary Chamber August Arras; Colonel Lieutenant Karl-Evald Liivola;
Professor Birger Nerman; Literary scholar Olev Parlo; School headmaster and the editor of “Kirik-Kool” Ants Roots; Leo Päts, the son of President Konstantin Päts; Georg Wehm; Major Harald Viirsalu. The archives of Michel Dequeker, the translator of Marie Under into French, have material on the selected poems of Marie Under, and on the dictionary of Andrus Saareste. Besides, there are a number of smaller archives containing among other records lists, like those of the Estonians seen in the Soviet Union and the German war prison.
The archives of institutions and organizations deposited by the BA to the State Archives
Balti Humanistlik Ühing
Eesti Akadeemiline Koondis Rootsis
Eesti Büroo in Helsinki and newspaper „Malevlande”
Former students of the Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium in Sweden
Eesti Teaduslik Instituut
Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis
EKNNÜ in Gothenburg
Kommittén för kulturellt baltiskt samarbete
Baltiska Kommittén
ENMKÜ in Lund
Eesti Laulukoor in Lund
Eesti Noorte Näitering in Lund
Eesti Täienduskooli Koolitoimkond in Lund
Eesti Kristlik Noorte Naiste Ühing in Stockholm
Eesti Rahvuslik Liit
Refugee Camp in Germany Uchte-"Kungla"
The Estonian Red Cross Hamburg Committee
A special collection in the Baltic Archives form the documents arranged under the title “The Republic of Estonia 1918–1939”.
These were known to a few people in the Swedish State Archives and the Baltic Archives only. Naturally, the reason was the fear that the Soviet Union would ask for the documents of the Republic of Estonia. The special collection had 31 items – records of the foreign delegation of the Republic of Estonia, the Ministry of Foreign Affairs, and of the Foreign Commission of the Parliament from the years 1918–1939. Of greatest importance, of course, was the Tartu Peace Treaty signed by the Republic of Estonia and the Russian Soviet Federal Social Republic. In March 1940 the Ministry of Foreign Affairs sent important state documents to the Estonian Embassy in Stockholm. Probably they were taken to Stockholm by the embassy’s press representative Karl Ast on board of “Suur Tõll”. In July 1940, after Estonia’s occupation, part of the documents was taken back to Estonia, but the most important ones stayed. As Heinrich Laretei, the Estonian ambassador to Stockholm, had to give the embassy over to the Soviet embassy, he kept the state documents. After the death of August Rei, the Prime Minister of the Exile Government in the office of the President, in 1963 in Stockholm, his archives reached the Baltic Archives. Besides his personal records, his widow Therese Rei gave to the archives also the state documents. The Baltic Archives handed these state documents, preserved for decades of exile in Sweden, to the National Archives, and now they are in the Estonian State Archives, belonging to the state of Estonia. For those interested, I recommend the exhibition catalogue “Back Home” describing the documents of the Republic of Estonia given by the Baltic Archives to the National Archives.
Why the collections of the Baltic Archives have not been moved to Estonia?
The Baltic Archives is of the mind that the collections of the archives, except the state documents mentioned above, have been created in exile and outside Estonia, and have to be preserved for the reason in Sweden. The principle can be observed in case the conditions of preservation are safe and the records accessible for research. The depositories of the Swedish State Archives, of course, are safe, and anyone interested in the records can obtain the research permit.
To get the permit, one has to write a written application to the chairman of the board of the Baltic Archives Aino Lepik. The board includes Aino Lepik, Kaljo Käärik, Anna Talve, Mats Estonius, Katrin Meerits, Evi Eichorn. The long-time member of the board Aleksander Terras died recently.
The research permit can be given by the Baltic Archives only. The archives follow the decision of the board from March 30, 1977 saying that the archives deposited by the BA to the Swedish State Archives can be studied by researchers supervised by a university or any other research institution.
Since Estonia has regained its independence, the Baltic Archives receives no new material to be arranged and deposited in the Swedish State Archives. It is important to guarantee the preservation of the unarranged material of the Baltic peoples and organizations in exile that has not been deposited safely yet.
Translated by Anne Lange
In memoriamArhivaar Kalju Lepik 1999.A.
BALTI ARHIIV STOKHOLMIS
1943. aasta kevadel asutati Stokholmis rootslaste, eestlaste, lätlaste ja leedulaste poolt koostööorganisatsioon Balti Komitee. Eesmärgiks seati Balti riikide mineviku ja oleviku tutvustamine kirjasõnas. Ühingusse kuulusid eestlastest Asutava Kogu esimees, endine riigivanem, viimane Eesti saadik Moskvas August Rei ja prof Harald Perlitz. Hiljem kui Perlitz Göteborgi kolis, tuli tema asemel komiteesse prof Ants Oras. Lätlastest kuulus komiteesse prof Francis Balodis ja leedulastest endine Leedu saadik, kirjanik Ignas Scheynius. Rootslaste esindajaks oli ühingus jur dr, hiljem professor, Hilding Eek, toimetaja Nils Bohman, Humanitaarteaduste Akadeemia raamatukogu- hoidja Adolf Schück ja prof Birger Nerman. Viimati mainitu valiti esimeheks.
Juba 1943. aasta sügisel ilmub 13 autori kogukas koguteos "Ha de rätt att leva". Hakatakse välja andma brosüüride seeriat " Brännade Östersjöproblem". Esimese raamatuna ilmub August Rei "Balticum och Sovjetunionens säkerhet". Kokku ilmub ajavahemikul 1944- 1959 kuus brosüüri. Kolm esimest 1944. aastal.
1945. aastal laieneb Balti Komitee tegevusväli. Ei piirduta ainult trükiteoste trükkitoimetamisega. Balti sõdurite väljaandmise peatamiseks võetakse ühendust Rootsi valitsuse liikmetega, saadetakse telegramm kuningas Gustav V-le, kirjutatakse ajakirjanduses ja peetakse kõnesid.
1950. aastatel muutub Balti Komitee tege- vus veel aktiivsemaks. Liikmete arv suureneb. Korratakse protestikoosolekuid ja protestimarsse, saadetakse märgukirju lääneriikide valitsustele, käiakse konverentsidel, korraldatakse Balti riike tutvustavaid näitusi jne.
1966. aastal tõstatab Balti Komitee esimees Birger Nerman mõtte: Balti Komitee juurde tuleks luua Balti arhiiv, mille ülesandeks oleks koguda, korda seada ja uurijatele kättesaadavaks teha materjal, mis puudutab Eestit, Lätit ja Leedut. Pearõhk tuleks asetada materjalile, mis valgustab eestlaste, lätlaste ja leedulaste elu ja tegevust paguluses, eriti Skandinaavias.
Asutada tuleks ka arhiivraamatukogu, ajalehtede ja pisitrükiste arhiiv ja fotokogu. Koostatakse Balti Arhiivi põhikiri, mille kohaselt BA juhatuse ja revisjonikomisjoni valib Balti Komitee peakoosolek. BA juhatus on aga oma töös ja tegevuses täiesti iseseisev. BA esimeheks valitakse Birger Nerman. Arhiivi juhatajaks kutsutakse Kalju Lepik.
Materjalide kaardistamisel ja kogumisel selgus, et oli ülim aeg tegevuse alustamiseks. Aastate kestel oli organisatsioonide või nende liikmeskonda kuuluvate või kuulunud isikute juures talletunud hulk dokumente, mis valgustasid organisatsioonide mitmekülgset ja elavat kultuurilist tegevust, pagulaskonna kohanemist uues ühiskonnas, kontakte ametiasutustega, samuti keskorganisatsioonide poliitilist tegevust meie rahva õiguste kaitsel mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel jne. Esimese generatsiooni aktiivsed inimesed olid kõrgesse vanusesse jõudmas ja hakkasid kaduma. Mitmel juhul olid isikute surma puhul dokumendid hävinud või ähvardas hävimise oht.
Laekunud arhiivide läbitöötamisel kerkis üles terve rida küsimusi. Üheks olulisemaks oli kogutud materjalide säilitamine. Vaevas teadmine, et tavalised ruumid ei ole sobivad dokumentide pikemaajalisemaks hoidmiseks: hoiuruumides tuleb hoida ühtlast temperatuuri, õhuniiskuse protsenti, võib puhkeda tulekahi jne.
Sobivate hoiuruumide saamiseks asuti läbirääkimistesse Rootsi Riigiarhiiviga. Riigiarhiivil valmis 1968. aastal moodne, kalju sisse ehitatud aatomikindlate hoiuruumidega hoone. Läbirääkimiste tulemuseks oli riigiarhivaari nõusolek, et Balti Arhiiv võib Riigiarhiivis hoida isikute, asutuste ja organisatsioonide korda seatud ja nimekirjadega varustatud arhiive.
Kuna üsna sageli pöörduti organisatsioonide ja üksikisikute poolt Balti Arhiivi poole dokumentide korrastamise ja säilitamise küsimuses, korraldas Balti Arhiiv 1972. aasta veebruaris ja märtsis Stokholmis arhiivindusalase põhikursuse, kus anti algteadmisi arhiivide korrastamiseks, dokumentide säilitamiseks, nimekirjade koostamiseks jne.
Noorte hulgas arhiivinduse vastu huvi tõstmiseks kõneles BA juhataja Kalju Lepik 1977. aasta juunis Metsakodus toimunud Noorte nädalal arhiivindusest ja Balti Arhiivist.
1978. aastal Göteborgis korraldatud arhiivindusalasel kursusel oli kursuse juhatajaks BA esimees Ago Pärtel.
Et veelgi enam levitada teadmisi arhiivide korrastamise ja dokumentide säilitamise kohta, andis BA 1972. aastal välja lühikese arhiivinduse sõnastiku ning 1978. aastal Ago Pärteli "Juhtnööre arhiivide korrastamiseks".
19. jaanuaril 1973. aastal korraldas Balti Arhiiv koostöös Rootsi Riigiarhiivi ja Balti Instituudiga Riigiarhiivi konverentsisaalis sümpoosioni, kus käsitleti mitmesuguseid arhiivindusega seotud küsimusi. Sümpoosioni avas riigiarhivaar Äke Kromnow, kes andis ülevaa- te Rootsi arhiivinduse organisatsioonist. Balti Instituudi esimees Bruno Kalnins tutvustas Balti Instituudi tegevust. Arhivaar Nils Holm tutvustas Balti arhiivimaterjali Riigiarhiivis. Dotsent Ingemar Carsson kõneles investeerimis- ja kogumismeetoditest ja arhivaar Ago Pärtel tehnilistest, majanduslikest ja organisatoorsetest probleemidest seoses Balti arhiivmaterjaliga Rootsis.
Samaaegselt korraldas Riigiarhiiv näituse dokumentidest, kaartidest ja fotodest, mis hõl- mavad Baltimaade ajalugu 13. sajandi algusest kuni käesoleva sajandi kolmekümnendate aastate lõpuni. Külastajatel oli võimalik näha 1201. aastast pärinevat paavst Innocentius III dekretaali piiskopile Albertile. 27. augustil 1255 Saksa ordu ja saarlaste vahel sõlmitud kokkulepet, mitmesugustes õigustes ja kohustustes. Dokumenti, millega 1346. aastal Taani kuningas Valdemar Atterdag müüs Eestimaal asuva Taanile kuuluva ala Saksa ordule 19 000 marga puhta hõbeda eest. 16. sajandist pärinevat Saksa ordu kroonikat. Gustav II Adolfi poolt 30. juunil 1632 alla kirjutatud Tartu ülikooli asutamisürikut. Ja palju muud haruldast ja huvitavat. Kaartide ja joonistuste osakonnas pälvis tähelepanu Hiiumaa kaart aastast 1593 ja Tartu piiramise plaan 1704. aastast. Näituse väljapanekute kohta andis BA välja kataloogi.
8. märtsil 1973 külastas riigiarhivaar Äke Kromnow koos osakonnajuhatajate Nils Holmi ja Ingemar Carssoniga Balti Arhiivi, et lähemalt tutvuda arhiivi tööga. Külaskäigu konkreetseks tulemuseks oli 20. novembril 1973 avaldatud ühine üleskutse. Üleskutses kutsutakse eestlasi, lätlasi ja leedulasi hoiustama või üle andma isiklikke arhiive säilitamiseks Balti Arhiivis. Organisatsioonidele soovitatakse pöördu- da BA poole nõuande saamiseks, kuidas paremini korda seada ja hooldada nende valduses olevaid dokumente. Rootslaste poole pöördu- takse alljärgnevalt: Kui teil on dokumentmaterjali Baltimaade, Balti põgenike Rootsi saabumise või siin viibimise kohta, võtke kontakt Balti Arhiiviga informatsiooniks või materjalide üleandmiseks. Kui teil on isiklikke mälestusi Balti põgenike saabumisest või vastuvõtmisest, või teatud sündmustest, näit baltlaste väljaandmisest, tähendage üles oma mälestu- sed ja andke need Balti Arhiivile. Üleskutsele kirjutas Riigiarhiivi poolt alla eraarhiivide osakonnajuhataja Ingemar Carsson, Balti Arhiivi poolt arhiivi juhataja Kalju Lepik ja Balti Instituudi poolt esimees Bruno Kalnins.
Üleskutse ilmus Eesti ja Rootsi ajakirjanduses.
1978. aastal andis BA välja "Jakob Hurda perekondliku kirjavahetuse 1866-1917". I köide sisaldab kirju aastatest 1866-1892, II köide kirju ajavahemikust 1893-1917. II köite lõpus on ära toodud isikuja kohanimede register, samuti perekondlikud skeemid. Väljaande koostas Henno Lender. Koostaja ütleb eessõnas kirjade leidmise kohta: "Sain 1961. aastal ühenduse arhitekt Gunnar Hurdaga, Jakob Hurda pojapojaga, ja külastasin teda, minuaegset Tallinna Nikolai Gümnaasiumi koolivenda, kolmel korral tema elukohas Koblenzis. Gunnar Hurt näitas minule tema valduses olevaid Jakob Hurda perekondlikke kirju. Kahetses, et tema majanduslik olukord ei võimalda nende avaldamist. Gunnar Hurt külastas 1930. aastal oma tädi Mathilde Mohrfelt-Mäe- välja tema elukohas Valgejõel. Kuuri all olnud pesukorvi täis kirju ja ta võtnud siis tädi loaga omale allpool avaldatud kirjad."
Mõni sõna Gunnar Hurda elukäigust. Gunnar Hurt sündis Tallinnas 15. veebruaril 1905, õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja Toomkoolis. Kui isa, kirikuõpetaja Rudolf Hurt 1917. aastal suri, kolis lesk koos perekonnag juba järgmisel aastal Saksamaale. Lõpetas Königsbergi humanitaargümnaasiumi ja Danzigi tehnikaülikooli. Oli Danzigi linna muinsuskaitse arhitekt 1935-1945. Suri Koblenzis 20. augustil 1965.
1980. aastal andis BA välja Jakob Hurda perekondliku kirjavahetuse lisaköite "Gunnar Hurda kirjad Mihkel Hurdale ja Henno Lenderile". Väljaande lõpus on ära toodud Alfons Hintzeri mälestused Jakob Hurdast ning Helvi Katajavuori ja Henno Lenderi muljed kohtumisest Gunnar Hurdaga.
1983. aastal hakkas BA välja andma mälestuste seeriat. Esimese väljaandena ilmud Eduard Karma "Minu elukäik ja tegevus". Teine väljaanne, "Henno Lenderi mälestuskilde 1940 -1946", ilmus 1985. aastal.
1980. aasta suvel Stokholmis toimunud III Ülemaailmsete Eesti Päevade ajal korraldas BA oma tegevust tutvustava näituse. Näitusele oli välja pandud dokumente Juhan Aaviku ja Karl Ristikivi arhiivist. Peapiiskop Konrad Veemi isa Georg Vehmi päevaraamat aastast 1890-1907, kui ta oli Venemaal eesti asunduses köster- koolmeistriks. Fotokoopia professor Ants Piibule kuulunud Eesti-Vene rahulepingust, mille esileheküljel olid rahudelegatsioonist osavõtjate allkirjad. Fotosid Vabadussõjast ja Jakob Hurda pildikogust ning palju muud. Samaaegselt korraldas BA kokkutuleku, kus mitmel maal arhiivindusega tegelevatel inimestel oli võimalik üksteisega tutvuda ja mõtteid vahetada.
1982. aastal andis BA foto- ja arhiivimaterjali Sveitsi itaaliakeelsele TVle, kus koostati programm Eestist ja eestlastest.
Ühenduses 1983. aasta mais Göteborgis toimunud ESTIVALiga korraldas BA Göteborgis näituse "Balti Arhiiv" ja andis fotosid ning arhivaale Linnaraamatukogus toimuvale näitusele "Estland".
Samal aastal andis BA fotomaterjalid ka Rootsi organisatsiooni Riksutställning poolt korraldatud rändnäitusele "I Österled - tema Baltikum".
1984. aastal avati Stokholmi Armeemuuseumis näitus "Mare Balticum". Näituse korraldajaid abistas BA foto- ja arhiivmaterjaliga.
8. novembril 1984 otsustas BA juhatus teha Balti Komitee peakoosolekule ettepaneku muuta BA täiesti iseseisvaks organisatsiooniks.
6. mail 1985 võtab BA peakoosolek vastu uue, iseseisva organisatsiooni põhikirja.
1990. aastal korraldas BA koostöös Rootsi Riigiarhiiviga Riigiarhiivi konverentsisaalis Balti Arhiivi päevad, kuhu BA kutsus Eestist 7 teadlast. Riigiarhiivi ruume ja Riigiarhiivis säilitatavaid arhivaale tutvustas Kari Tarkiainen.
Ingemar Carlsson ütles tervitussõnad Riigiarhiivi poolt ja pidas ettekande teemal "Uuem Balti-aineline materjal Rootsi Riigiarhiivis".
BA poolt tervitas kokkutulnuid BA esimees Ago Pärtel.
Järgnesid ettekanded külalistelt Eestist. Peeter Olesk kõneles eesti kultuuriloo allikmaterjalide paiknemisest ja leidmisest, Tiiu Oja kirikuarhiividest Eesti arhiivides ja nende täiendamisest. Imbi Kannike andis ülevaate Eesti Muinsusk aitse Ajaloo Toimkonna Arhiivist.
Teisel konverentsipäeval ütles tervitussõnad Rootsi riigiarhivaar Sven Lundkvist. BA juhataja Kalju Lepik andis ülevaate BA-st. Janika Kronberg tutvustas Karl Ristikivi muuseumi, Peep Pillak nõukogude võimu poolt Eesti arhiividele tehtud kahjusid. Katrin Raid rääkis põrandaalusest ajakirjandusest Eestis 1967-1985. Urmas Oolupi ettekande teemaks oli "Lohutus ja tagasitulek: Tallinna arhivaalide rännak 1944-1990". Rootsipoolne ettekanne oli David Papp'ilt. Kes rääkis mõningatest eestiainelistest materjalidest Rootsi arhiivides. Balti Arhiivi päevad lõppesid aruteluga, mille sissejuhatavad sõnavõtud olid korraldava komitee liikmetelt Aino Lepikult ja Anna Talvelt.
Alljärgnevalt lühiülevaade BA poolt Rootsi Riigiarhiivi hoiule antud isikuarhiividest:
Karl Ast-Rumori arhiiv annab ülevaate Asti tegevusest pressiataseena Eesti saatkonna juu- res Stokholmis. Dokumendid hõlmavad ajavahemikku 10.7.39-23.7.40.
Tõnis Kint i arhiiv sisaldab eluloolisi andmeid, kirjavahetuse, kõnesid, kirjutisi ja uurimusi. Samuti dokumentatsiooni, mis valgustab Kint i tegevust poliitikuna.
August Koerni arhiiv annab ülevaate Eesti saatkonna tegevusest Kopenhagenis, samuti Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Rahvusfondi, Balti Komitee ja mitme teise organisatsiooni aktiivsusest Taanis. August Koerni arhiivis leidub ka arhiiv eesti põgenike kohta Taanis, mis põgenikelaagrite sulgemisel anti üle Koernile. Dokumendid annavad hea ülevaate eesti põgenike olukorrast Taanis. Eriti väärtuslikud on nimekirjad ja kartoteek põgenike kohta.
Heinrich Laretei arhiiv võimaldab pilku heita Stokholmis Eesti saatkonna tegevusele alates aastast 1937, kui Laretei saadeti saadikuks Skandinaaviasse. Saame ülevaate ka eesti põgenike poliitilisest ja kultuurilisest tegevusest Rootsis. Huvipakkuvad on dokumendid poliitilise vastupanuliikumise kohta Eestis 1940-1944, samuti raportid okupeeritud Eestist 1940-1944.
August Rei arhiiv valgustab silmapaistva riigimehe elu ja tegevust, eriti paguluses. Rei arhiivi kohta on BA välja andnud kaks nimekirja: põhinimekirja ja hiljem juurde tulnud materjalide kohta lisanimekirja.
Sama võib öelda ka Aleksander Warma, Eesti Vabariigi viimase saadiku Soomes arhiivi kohta. Ka siin on BA välja andnud kaks nimekirja: põhinimekirja ja lisanimekirja.
August Gailiti arhiiv ei ole eriti materjalirohke. Sisaldab personaalia, kirjavahetuse ja mõned käsikirjad. Nimetada võiks "Kas mäletad, mu arm?" algkäsikirja ja "Toomas Nipernaadi" saksa- ja rootsikeelset käsikirja.
Karl Konstantin Ristikivi arhiivis on eriti väärtuslikud päevaraamatud: Kirjanduslik päevik 23.10.41-16.5.43, Kirjanduslik päevik 12.1.44-19.1.44, päevikud 1.8.57-21.6.68.
Samuti varjunime alla peidetud seni avaldamata võõrkeelsed käsikirjad: Christian Steen "Södergök är dödergök", Kent Jansson "Varning för blindgangare" ja "Att se i blindo". "Södergök är dödergök" ilmus Jaan Krossi tõlkes Kupra kirjastuselt Tallinnas 1992. aastal.
Helilooja Juhan Aaviku arhiivis leidub personaalia, kirjavahetuse, helitööde nimestike ja artiklite kõrval ka käsikirju. Eriti olulised on ta mälestused "Muusika radadel. Mälestusi ja mõlgutusi eluteelt" I-VI. Trükivalgust on näinud ainult I osa, mis ilmus Orto kirjastuselt Torontos 1959. aastal. Juhan Aaviku arhiivis on ka tema abikaasa Alma Aaviku paberid. Helilooja heliloomingut, trükitut ja käsikirjalist, ei säilitata Balti Arhiivis. See on antud või antakse hooldajate poolt üle Tallinna Muusikamuuseumile.
Ooperilaulja Hella Clanman-Nõmtaku arhiiv. Kuna Hella Clanman-Nõmtak on üldsusele vähem tuntud, annan siinkohal lühikesed eluloolised andmed. Ella(Hella) Clanman- Nõmtak sündis Rakveres 7.märtsil 1901. Lõpetas õpetajateseminari Tartus. Õppis Milano konservatooriumis. Esines Itaalias ja mitmel pool mujal ooperilavadel Nella Valdi nime all. Alates 1935. aastast elas Stokholmis. Oli muusikaõpetaja mitmes Stokholmi koolis. Suri Tyresös 5. juulil 1978. Arhiiv sisaldab dokumente, fotosid, kontserdikavasid, ajaleheväljalõikeid jm.
Karikaturisti ja raamatute illustreerija Eugen Bachi arhiivis leidub karikatuure, portreejooniseid, raamatute illustratsioone, väljalõikeid ajalehtedest. Eugen Bach sündis Tartus 1910. aastal, õppis Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsandusosakonnas. Põgenes 1944. aastal Austriasse. Elas arhiivi üleandmisel Saksamaal.
Endel Kõksi arhiiv sisaldab kirjavahetust, andmeid kunstnike ja kunstinäituste kohta ning Eesti Kunstnike Keskuse kirjavahetuse ja dokumendid.
Kunstnik ja kirjanik Ants Murakini arhiivis on andmeid kunstinäituste kohta. Samuti trükis ilmumata teoste käsikirju, näit "Võlupeegel. Mälestusi ja elamusi lapsepõlvest".
Etnograaf Helmi Kurriku arhiivi põhilise osa moodustab materjal eesti rahvariiete kohta. Käsikirjadest nimetaksin: "Tartumaa kirikuja kooliolud 1766-1768.a.", "Veri söögimajanduses", "Eesti pilu", "Meie muuseumite arengust", "Peipsi venelaste juures suvel 1938".
Lenderi nim tütarlaste eragümnaasiumi rajaja Elfriede Lenderi arhiivis leiduv kirjavahetus annab hea ülevaate pagulaseestlaste elust ja tööst paljudes maades.
Henno Lenderi arhiiv sisaldab laialdase kirjavahetuse, mälestusi, andmeid Eesti Üliõpilaste Seltsi kohta, uurimusi, koopiaid vanadest dokumentidest. Arhiivis säilitatakse ka Boris Görmani, Karl Ipsbergi, Aleksander Schnickeri, Albin Strutzkini, Jüri Vaimeli ja Hans Rebase pabereid.
Kahjuks ei võimalda mulle määratud aeg iseloomustada kõigi Balti Arhiivis hoitavate isikute arhiive. Loetlen neid alljärgnevas:
Asutava Kogu liige, Loomaarstide Koja esimees August Arras, kolonelleitnant Karl-Evald Liivola, professor Birger Nerman, kirjandusteadlane Olev Parlo, koolidirektor ja "Kiri-Kooli" toimetaja Ants Roos, president Konstantin Pätsi poeg Leo Päts, Georg Wehm, major Harald Viirsalu. Marie Underi prantsuse keelde tõlkija Michel Dequekeri arhiivis on materjali Marie Underi tõlkevalimiku, samuti Andrus Saareste sõnaraamatu kohta. Peale nimetatute on veel mitmesuguseid väiksemaid arhiive. Kus leidub muu hulgas ka nimekirju, näit N Liidus nähtud ja Saksa sõjavangis viibinud eestlaste nimekirjad jm.
Balti Arhiivi poolt Rootsi Riigiarhiivi hoiule antud asutuste ja organisatsioonide arhiivid: Loetlen neid pikemat iseloomustust andmata.
Balti Humanistlik Ühing, Eesti Akadeemi- line Koondis Rootsis, Eesti Büroo Helsingis ja ajaleht Malevalane, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi endised õpilased Rootsis, Eesti Teaduslik Instituut, Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis, Göteborgi EKNNÜ, Komitteit för kulturellt baltisk samarbete, Baltiska Kommiteit, Lundi ENMKÜ, Lundi Eesti Laulukoor, Lundi Eesti Noorte Näitering, Lundi Eesti Täienduskooli Kooli- toimkond, Stokholmi Eesti Kristlik Noorte Naiste Ühing, Eesti Rahvuslik Liit, Põgenikelaager Saksamaal Uchte-Kungla, Eesti Punase Risti Hamburgi Komitee.
Erifondi Balti Arhiivis moodustavad doku- mendid, mis on koondatud üldpealkirja alla "Eesti Vabariik 1918-1939".
BA fotoarhiivis oli 1989. aasta aruande järgi 31. detsembril 1492 portreed, 10 763 muud fotot ja 11 653 negatiivi.
Lõpetuseks mõni sõna arhiivide kasutamise kohta.
Uurimisloa saamiseks tuleb pöörduda kirjalikult Balti Arhiivi juhatuse poole. Uurimisloa saab anda ainult Balti Arhiiv, mitte Riigiarhiiv, kuhu arhiivid on deponeeritud. Luba antakse kirjalikult. Loa andmisel on aluseks BA juhatuse otsus, mis on protokollitud 30. märtsil 1977, kus öeldakse, et ligipääs arhiividele, mis on deponeeritud BA poolt Riigiarhiivi, lubatakse ainult uurijatele, kelle juhendajaks on ülikool või mõni muu teaduslik asutus.
Balti Arhiivi poolt korda seatud ja Rootsi
Riigiarhiivi deponeeritud arhiivide nimestik
johan Aavik August Arras Karl Ast Eugen Bach
Hella Clenman-Nõmtak (Nella Valde)) Eesti Teaduslik Instituut
August Gailit
Eesti NMKÜ (Noorte Meeste Kristlik Ühing) Göteborgis
Tõnis Kint
August Koern (saadik Taanis) Balti Komitee
Helmi Kurrik
Endel Kõks
Heinrich Laretei (EV saadik Rootsis) Elfriede Lender
Larl Liivola
Lundi NMKÜ
Lundi Eesti Noorte Näitering
Lundi Laulukoor
Lundi Eesti Täienduskool
Birger Nerman
August Rei
Karl Ristikivi
Ants Roos (õpetajate seminari õppejõud, rahvaülikooli rektor ja ajalehe Kasvatus toimetaja EV ajal)
Aleksander Varma (EV saadik Soomes) Georg Wehm (piiskop Veemii isa) Harald Viirsalu
Eesti Vabariigi aegsed dokumendid nagu Rahuleping 1920. a, rida lepinguid teiste riikidega ja väliskomisjoni protokollid.
Rida arhiive on praegu korraldamisel.
KALJU LEPIK
Balti Arhiivi tekkelugu, tegevus ja olukord tänapäeval
Katrin Meerits 2006
Balti Arhiiv
Balti Arhiiv asutati Stockholmis 40 aastat tagasi. Selle kogud asuvad tänapäevani deponeerituna Rootsi Riigiarhiivis ja on uurijatele kättesaadavad. Balti Arhiivi kogud koosnevad peamiselt Rootsis elanud Eesti pagulaste dokumentidest.
Juba enne suurt põgenemist 1944. aasta sügisel asutati 1943. aasta kevadel Stockholmis rootslaste, eestlaste, lätlaste ja leedulaste poolt koostööorganisatsioon Balti Komitee. Eesmärgiks seati Balti riikide mineviku ja oleviku tutvustamine kirjasõnas. Ühingusse kuulusid eestlastest Asutava Kogu esimees endine riigivanem viimane Eesti saadik Moskvas August Rei ja professor Harald Perlitz. Hiljem tuli tema asemele professor Ants Oras. Lätlastest kuulus komiteesse professor Francis Balodis ja leedulastest endine Leedu saadik kirjanik Ignas Scheynius. Rootslaste esindajaiks olid ühingus jur. dr., hiljem professor Hilding Eek, toimetaja Nils Bohman, Humanitaarteaduste Akadeemia raamatukoguhoidja Adolf Schück ja professor Birger Nerman. Teatavasti oli Birger Nerman aastatel 1923-1925 Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor ja pärast sõda Rootsis aktiivne Balti pagulaste toetaja. Nerman valiti Balti Komitee esimeheks.
Aastail 1943-1944 ilmus Balti Komitee eestvedamisel Balti riikide olukorra kohta mitu raamatut ja brošüüri. 1945. aastal laienes Balti Komitee tegevusväli. Balti sõjaväelaste Rootsist Nõukogude Liitu väljaandmise peatamiseks võeti ühendus Rootsi valitsuse liikmetega, saadeti telegramm kuningas Gustav V-le, võeti sõna ajakirjanduses ja peeti kõnesid.
1950. aastatel muutus Balti Komitee tegevus veelgi aktiivsemaks. Liikmete arv suurenes. Korraldati koosolekuid ja protestimarsse, saadeti märgukirju lääneriikide valitsustele, käidi konverentsidel, korraldati Balti riike tutvustavaid näitusi jne.
Kui oli oldud juba 20 aastat paguluses, tõstatas 1966. aastal Balti Komitee esimees Birger Nerman mõtte: Balti Komitee juurde tuleks luua Balti Arhiiv, mille ülesandeks oleks koguda, korda seada ja uurijatele kättesaadavaks teha materjal, mis puudutab Eestit, Lätit ja Leedut. Pearõhk tuleks asetada materjalile, mis valgustab eestlaste, lätlaste ja leedulaste elu ja tegevust paguluses, eriti Põhjamaades. Asutada tuleks ka arhiivraamatukogu, ajalehtede, ajakirjade ja pisitrükiste arhiiv ning fotokogu. Koostatakse Balti Arhiivi põhikiri, mille kohaselt Balti Arhiivi juhatuse ja revisjonikomisjoni valib Balti Komitee peakoosolek. Juhatus on aga oma töös ja tegevuses täiesti iseseisev. Balti Arhiivi esimeheks valiti Birger Nerman. Arhiivi juhatajaks kutsuti Kalju Lepik.
Tagantjärele võib tõdeda, et oli viimane aeg aktiivselt alustada arhiivimaterjali kogumist. Aastate kestel oli organisatsioonide või nende liikmeskonda kuuluvate või kuulunud inimeste juures talletunud hulk dokumente, mis valgustasid organisatsioonide mitmekülgset ja elavat kultuurialast tegevust, pagulaskonna kohanemist uues ühiskonnas, kontakte ametiasutustega, samuti materjale keskorganisatsioonide poliitilise tegevuse kohta Balti rahvaste õiguste kaitsmisel mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel jne. Esimese pagulasgeneratsiooni aktiivsed inimesed olid kõrgesse vanusesse jõudmas ja hakkasid kaduma. Mitmel puhul olid inimese surma tõttul dokumendid hävinud või ähvardas hävimise oht.
Kuigi arhiivi asutamisel oli kavas koguda mitte ainult eestlastega seotud dokumente, kujunes siiski nõnda, et valdav osa materjalidest Balti Arhiivis on seotud Eestiga. Põhjuseid oli mitu. Kindlasti mõjutas asjaolu, et Balti pagulaste hulgas Rootsis elas kõige rohkem eestlasi ja ka Balti Arhiivis tegutsesid peamiselt eestlased.
Laekunud arhiivide läbitöötamisel kerkis üles terve rida küsimusi. Üheks olulisemaks oli kogutud materjali säilitamise probleem: tavalised ruumid ei ole sobivad dokumentide pikemaajaliseks hoidmiseks. Sobivate hoiuruumide teemal asuti läbirääkimisse Rootsi Riigiarhiiviga. Riigiarhiivil valmisid Stockholmis 1968. aastal moodsad kalju sisse ehitatud arhiivihoidlad. Läbirääkimiste tulemuseks oli riigiarhivaari nõusolek, et Balti Arhiiv võib Rootsi Riigiarhiivis hoida korda seatud ja nimistutega varustatud isikute, asutuste ja organisatsioonide arhiive.
Kuna üsna sageli pöördusid organisatsioonid ja üksikisikud Balti Arhiivi poole dokumentide korrastamise ja säilitamise küsimuses, korraldas Balti Arhiiv 1972. aastal Stockholmis arhiivindusalase põhikursuse, kus anti algteadmisi arhiivide korrastamiseks, dokumentide säilitamiseks, nimistute koostamiseks jne. Pagulasorganisatsioonides peeti loenguid teavitamaks Balti Arhiivi olemasolu ja vajadust säilitada pagulaste elu ja tegemisi kajastavaid dokumente.
Et veelgi enam levitada teadmisi arhiivide korrastamise ja dokumentide säilitamise kohta, andis Balti Arhiiv 1972. aastal välja lühikese arhiivinduse sõnastiku ning aastal 1978 Balti Arhiivi esimehe Ago Pärteli brošüüri "Juhtnööre arhiivide korrastamiseks".
1973. aastal korraldas Balti Arhiiv koostöös Rootsi Riigiarhiivi ja Balti Instituudiga Riigiarhiivi konverentsisaalis sümpoosioni, kus käsitleti mitmesuguseid arhiivindusega seotud küsimusi. Sümpoosioni avas riigiarhivaar Åke Kromnow, kes andis ülevaate Rootsi arhiivinduse organisatsioonist.
Samaaegselt korraldas Riigiarhiiv näituse dokumentidest, kaartidest ja fotodest, mis hõlmavad Baltimaade ajalugu 13. sajandi algusest kuni käesoleva sajandi kolmekümnendate aastate lõpuni. Külastajatel oli võimalik näha 1201. aastast pärinevat paavst Innocentius III dekretaali piiskop Albertile. 27. augustil 1255 Saksa ordu ja saarlaste vahel sõlmitud kokkulepet mitmesuguste õiguste ja kohustuste kohta. Dokumenti, millega 1346. aastal Taani kuningas Valdemar Atterdag müüs Eestimaal asuva Taanile kuuluva ala Saksa ordule 19 000 marga puhta hõbeda eest. 16. sajandist pärit Saksa ordu kroonikat. Gustav II Adolfi poolt 30. juunil 1632 allakirjutatud Tartu ülikooli asutamisürikut ning palju muud haruldast ja huvitavat. Kaartide ja jooniste osakonnas pälvis tähelepanu Hiiumaa kaart aastast 1593 ja Tartu piiramise plaan 1704. Näituse väljapanekute kohta andis Balti Arhiiv välja kataloogi.
1973. aastal külastas Rootsi riigiarhivaar Åke Kromnow Balti Arhiivi. Tööruumid asusid tollal koos mitme teise Eesti organisatsiooniga Stockholmis Arsenalsgatanil. Hiljem koliti Eesti Majja Wallingatanile. Külaskäigu konkreetseks tulemuseks oli ühise üleskutse avaldamine, milles kutsutakse eestlasi, lätlasi ja leedulasi isiklikke arhiive alles hoidma või neid üle andma säilitamiseks Balti Arhiivis. Organisatsioonidele soovitatakse pöörduda Balti Arhiivi poole nõuande saamiseks, kuidas paremini korda seada ja hooldada nende valduses olevaid dokumente. Rootslaste poole pöördutakse alljärgnevalt: "Kui teil on dokumendimaterjale Baltimaade, balti põgenike Rootsi saabumise või siin viibimise kohta, võtke kontakti Balti Arhiiviga informatsiooniks või materjalide üleandmiseks. Kui teil on isiklikke mälestusi balti põgenike saabumisest või vastuvõtmisest või teatud sündmustest, näiteks baltlaste väljaandmisest, tähendage üles oma mälestused ja andke need Balti Arhiivile." Üleskutse ilmus eesti ja rootsi ajakirjanduses.
1978. aastal ilmus Balti Arhiivi väljaandel "Jakob Hurda perekondlik kirjavahetus 1866–1917". I köide sisaldab kirju aastatest 1866–1892, II köide kirju ajavahemikust 1893–1917. II köite lõpus on antud isiku- ja kohanimede register, samuti perekonna skeemid. Väljaande koostas arst ja kultuuriloolane Henno Lender. Koostaja ütleb eessõnas kirjade leidmise kohta: "Sain 1961. aastal ühenduse arhitekt Gunnar Hurdaga, Jakob Hurda pojapojaga, ja külastasin teda, minuaegset Tallinna Nikolai Gümnaasiumi koolivenda kolmel korral tema elukohas Koblenzis. Gunnar Hurt näitas mulle tema valduses olevaid Jakob Hurda perekondlikke kirju. Kahjatses, et tema majanduslik olukord ei võimalda nende avaldamist. Gunnar Hurt külastas 1930. aastal oma tädi Mathilde Mohrfelt-Mäevälja tema elukohas Valgejõel. Kuuri all olnud pesukorvi täis kirju ja ta võtnud siis tädi loaga endale allpool avaldatud kirjad."
1980. aastate Balti Arhiivi tegevusest võib nimetada järgmist: anti välja Jakob Hurda perekondliku kirjavahetuse lisaköide "Gunnar Hurda kirjad Mihkel Hurdale ja Henno Lenderile". Väljaande lõpus on ära toodud Alfons Hintzeri mälestused Jakob Hurdast ning Helvi Katajavuori ja Henno Lenderi muljed kohtumisest Gunnar Hurdaga.
1983. aastal hakkas Balti Arhiiv välja andma mälestuste seeriat. Esimese väljaandena ilmus Eduard Karma "Minu elukäik ja tegevus". Teine väljaanne, Henno Lenderi "Mälestuskilde 1940–1946", ilmus 1985. aastal.
1980. aasta suvel Stockholmis toimunud III Ülemaailmsete Eesti Päevade ajal korraldas Balti Arhiiv oma tegevust tutvustava näituse. Näitusele oli välja pandud dokumente Juhan Aaviku ja Karl Ristikivi arhiivist. Peapiiskop Konrad Veemi isa Georg Vehmi päevaraamat aastatest 1890–1907, mil ta oli Venemaal Eesti asunduses köster-koolmeister. Fotosid Vabadussõjast ja Jakob Hurda pildikogust ning palju muud. Samaaegselt korraldas Balti Arhiiv kokkutuleku, kus eri riikides arhiivindusega tegelevatel inimestel oli võimalik üksteisega tutvuda ja mõtteid vahetada.
Ühenduses 1983. aasta mais Göteborgis toimunud ESTIVALIGA korraldati seal näitus "Balti Arhiiv" ja anti fotosid ning arhivaale Linnaraamatukogus toimuvale näitusele "Estland".
1984. aastal avati Stockholmi Armeemuuseumis näitus "Mare Balticum". Näituse korraldajaid abistas Balti Arhiiv foto- ja arhiivimaterjaliga.
1984. aastal otsustas Balti Arhiivi juhatus teha Balti Komitee peakoosolekule ettepaneku muuta Balti Arhiiv täiesti iseseisvaks organisatsiooniks. 6. mail 1985 võttis Balti Arhiivi peakoosolek vastu uue, iseseisva organisatsiooni põhikirja.
Veel enne Eesti taasiseseisvumist 1990. aastal korraldas Balti Arhiiv koostöös Rootsi Riigiarhiiviga Riigiarhiivi konverentsisaalis Balti Arhiivi päevad, kuhu kutsuti Eestist seitse teadlast. Rootsi Riigiarhiivi osakonna juhataja Ingemar Carlsson ütles tervitussõnad Riigiarhiivi poolt ja pidas ettekande teemal "Uuem baltiaineline materjal Rootsi Riigiarhiivis". Järgnesid ettekanded külalistelt Eestist. Peeter Olesk kõneles Eesti kultuuriloo allikmaterjalide paiknemisest ja leidmisest, Tiiu Oja kirikuarhiividest Eesti arhiivides ja nende täiendamisest. Imbi Kannike andis ülevaate Eesti Muinsuskaitse Seltsi ajaloo toimkonna arhiivist.
Teisel konverentsipäeval ütles tervitussõnad Rootsi riigiarhivaar Sven Lundkvist. Balti Arhiivi juhataja Kalju Lepik andis ülevaate arhiivist. Janika Kronberg tutvustas Karl Ristikivi muuseumi, Peep Pillak nõukogude võimu poolt Eesti arhiividele tehtus kahjusid. Katrin Raid rääkis põrandaalusest ajakirjandusest Eestis 1967–1985. Urmas Oolupi ettekande teemaks oli "Lahutus ja tagasitulek: Tallinna arhivaalide rännak 1944–1990". Rootsipoolne ettekanne oli David Pappilt, kes rääkis mõningatest eestiainelistest materjalidest Rootsi arhiivides. Balti Arhiivi päevad lõppesid aruteluga, mille sissejuhatavad sõnavõtud olid korraldava toimkonna liikmetelt Aino Lepikult ja Anna Talvelt.
Lühiülevaade Balti Arhiivi poolt Rootsi Riigiarhiivile hoiule antud isikuarhiividest
Karl Ast-Rumori arhiiv annab ülevaate Asti tegevusest pressiatašeena Eesti Saatkonna juures Stockholmis. Dokumendid hõlmavad ajavahemikku 10. juuli 1939 – 23. juuli 1940.
Tõnis Kinti arhiiv sisaldab eluloolisi andmeid, kirjavahetust, kõnesid, kirjutisi ja uurimusi. Samuti dokumentatsiooni, mis valgustab Kinti tegevust poliitikuna.
August Koerni arhiiv annab ülevaate Eesti Saatkonna tegevusest Kopenhaagenis. Samuti Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Rahvusfondi, Balti Komitee ja mitme teise organisatsiooni aktiivsest tegevusest Taanis. Leidub ka arhiiv Eesti Põgenikud Taanis, mis pagulaslaagrite sulgemisel anti üle Koernile. Dokumendid annavad hea ülevaate eesti pagulaste olukorrast Taanis. Eriti väärtuslikud on nimekirjad ja kartoteek põgenike kohta.
Heinrich Laretei arhiiv võimaldab pilku heita Eesti saatkonna Stockholmis tegevusele alates aastast 1937, kui Laretei saadeti saadikuks Skandinaaviasse. Saame ülevaate ka eesti pagulaste poliitika- ja kultuurialasest tegevusest Rootsis. Huvipakkuvad on dokumendid poliitilise vastupanuliikumise kohta Eestis 1940–1944, samuti raportid okupeeritud Eestist 1940–1944.
August Rei arhiiv valgustab silmapaistva riigimehe elu ja tegevust, eriti paguluses. Rei arhiivi kohta on Balti Arhiiv välja andnud kaks nimekirja: põhinimekiri ja hiljem juurde tulnud materjali kohta on ka lisanimekiri.
Sama võib ütelda ka Aleksander Warma, Eesti Vabariigi viimase saadiku Soomes arhiivi kohta. Ka siin on Balti Arhiiv välja andnud kaks nimekirja: põhinimekiri ja lisanimekiri.
August Gailiti arhiiv ei ole eriti materjalirohke. Sisaldab personaalia, kirjavahetuse ja mõned käsikirjad. Nimetada võiks "Kas mäletad, mu arm?" algkäsikirja ja "Toomas Nipernaadi" saksa- ja rootsikeelset käsikirja.
Karl Konstantin Ristikivi arhiivis on eriti väärtuslikud päevaraamatud: kirjanduslik päevik 23.10.1941 - 16.5.1943, kirjanduslik päevik 12.1.1944 - 19.1.1944, päevikud 1.8.1957 - 21.6.1968. Samuti varjunimede alla peidetud seni avaldamata võõrkeelsed käsikirjad: Christian Steen "Södergök är dödergök", Kent Jansson "Varning för blindgångare" ja "Att se i blindo". "Södergök är dödergök" (“Hurmakägu on surmakägu”) ilmus Jaan Krossi tõlkes "Kupra" kirjastusel Tallinnas 1992. aastal.
Helilooja Juhan Aaviku arhiivis on personaalia, kirjavahetuse, helitööde nimestike ja artiklite kõrval ka käsikirju. Eriti olulised on mälestused "Muusika radadel. Mälestusi ja mõlgutusi eluteelt" I-VI. Trükivalgust on näinud ainult I osa, mis ilmus Orto kirjastusel Torontos 1959. aastal. Juhan Aaviku arhiivis on ka tema abikaasa Alma Aaviku paberid. Helilooja nii trükitud kui ka käsikirjalist loomingut ei säilitata Balti Arhiivis. See on antud või antakse hooldajate poolt üle Tallinna Muusikamuuseumi.
Karikaturisti ja raamatute illustreerija Eugen Bachi arhiivis leidub karikatuure, portreejoonistusi, raamatute illustratsioone, väljalõikeid ajalehtedest.
Endel Kõksi arhiiv sisaldab kirjavahetust, andmeid kunstnike ja kunstinäituste kohta ning Eesti Kunstnike Keskuse kirjavahetuse ja dokumendid.
Kunstnik ja kirjanik Ants Murakini arhiivis on andmeid kunstinäituste kohta. Samuti trükis ilmumata teoste käsikirju, näiteks "Võlupeegel. Mälestusi ja elamusi lapsepõlvest".
Etnograaf Helmi Kurriku arhiivi põhilise osa moodustab materjal eesti rahvariiete kohta. Käsikirjadest nimetaksin: "Tartumaa kiriku- ja kooliolud 1766–1768", "Veri söögimajanduses", "Eesti pilu", "Meie muuseumide arengust", "Peipsivenelaste juures suvel 1938".
Lenderi nimelise Tütarlaste Eragümnaasiumi rajaja Elfriede Lenderi arhiivis leiduv kirjavahetus annab hea ülevaate pagulaseestlaste elust ja tööst paljudes maades.
Henno Lenderi arhiiv sisaldab laialdase kirjavahetuse, mälestusi, andmed Eesti Üliõpilaste Seltsi kohta, uurimusi, koopiaid vanadest dokumentidest.
Kahjuks ei võimalda mulle määratud aeg iseloomustada kõiki Balti Arhiivis hoitavaid üksikisikute arhiive. Loetlen neid alljärgnevas:
Asutava Kogu liikme, Loomaarstide Koja esimehe August Arrase arhiiv, kolonelleitnant Karl-Evald Liivola arhiiv, prof. Birger Nermani arhiiv, kirjandusteadlase Olev Parlo arhiiv, koolidirektori ja "Kiri-Kooli" toimetaja Ants Rootsi arhiiv, president Konstantin Pätsi poja Leo Pätsi arhiiv, Georg Wehmi arhiiv, major Harald Viirsalu arhiiv. Marie Underi prantsuse keelde tõlkija Michel Dequekeri arhiivis on materjali Marie Underi tõlkevalimiku, samuti Andrus Saareste sõnaraamatu kohta. Peale nimetatute on veel mitmesuguseid väiksemaid arhiive, kus leidub muu hulgas ka nimekirju, näiteks Nõukogude Liidus nähtud ja Saksa sõjavangis viibinud eestlaste nimekirjad jm.
Balti Arhiivi poolt Riigiarhiivi hoiule antud asutuste ja organisatsioonide arhiivid:
Balti Humanistlik Ühing, Eesti Akadeemiline Koondis Rootsis, Eesti Büroo Helsingis ja ajaleht "Malevlande", Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi endised õpilased Rootsis, Eesti Teaduslik Instituut, Eesti Veterinaararstide Ühing Rootsis, Göteborgi EKNNÜ (Eesti Kristlik Noorte Naiste Ühing), Kommittén för kulturellt baltiskt samarbete (Balti kultuurialase koostöö komitee), Baltiska Kommittén (Balti Komitee), Lundi ENMKÜ (Eesti Noorte Meeste Kristlik Ühing), Lundi Eesti Laulukoor, Lundi Eesti Noorte Näitering, Lundi Eesti Täienduskooli Koolitoimkond, Stockholmi Eesti Kristlik Noorte Naiste Ühing, Eesti Rahvuslik Liit, Põgenikelaager Saksamaal Uchte-"Kungla", Eesti Punase Risti Hamburgi Komitee.
Balti Arhiivis moodustasid erifondi dokumendid, mis olid koondatud üldpeakirja alla "Eesti Vabariik 1918–1939". Erifondi olemasolust teadsid mõned üksikud isikud Rootsi Riigiarhiivis ja Balti Arhiivis. Põhjus oli mõistagi hirm, et Nõukogude Liit hakkab Eesti Vabariigi dokumente välja nõudma. Erifondis olid kokku 31 säilikut – Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni, Välisministeeriumi ja Riigikogu väliskomisjoni dokumente aastast 1918-1939. Kõige olulisem oli muidugi Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahuleping. Eesti Välisministeerium saatis olulisi riiklikke dokumente 1940. aasta märtsis Stockholmi Eesti saatkonda varjule. Tõenäoliselt toimetas dokumendid varjule Stockholmi saatkonna pressiatašee Karl Ast laeval „Suur Tõll”. Osa dokumente viidi Eestisse tagasi juulis 1940 pärast Eesti okupeerimist, kuid olulisemad jäid. Kui Eesti saadik Stockholmis Heinrich Laretei pidi saatkonna vara NSV Liidu saatkonnale üle andma, jäid olulised riiklikud dokumendid tema kätte. Kui EV eksiilvalitsuse peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes August Rei Stockholmis 1963. aastal suri, jõudis tema arhiiv hiljem Balti Arhiivi. Lisaks tema isiklikule arhiivile tõi August Rei lesk Therese Rei Balti Arhiivi ka riiklikud dokumendid. Balti Arhiiv andis pikki pagulasaastaid Rootsis hoiul olnud Eesti riiklikud dokumendid üle Eesti Rahvusarhiivile ja need on nüüd Eesti Riigiarhiivis, nende omandiõigus kuulub Eesti riigile. Huvilisel soovitan Balti Arhiivi poolt Rahvusarhiivile üle antud Eesti Vabariigi dokumentide kohta lugeda Eesti Riigiarhiivi 2002. aastal väljaantud näituse kataloogi „Tagasi kodus”.
Miks ei ole Balti Arhiivi kogud Eestisse üle toodud?
Balti Arhiiv on seisukohal, et Balti Arhiivi kogud, väljaarvatud eespool nimetatud riiklikud dokumendid, mis on nüüdseks juba Eestisse toodud, on tekkinud paguluses väljaspool Eestit ja kuuluvad seetõttu hoidmisele Rootsis. Seda põhimõtet saab muidugi järgida, kui on tagatud turvalised säilimistingimused ja kindel juurdepääs uurijatele. Rootsi Riigiarhiivis on mõistagi turvalised hoidlad ja kõikidel uurijatel on võimalik uurimisluba saada.
Uurimisloa saamiseks tuleb pöörduda kirjalikult Balti Arhiivi juhatuse esimehe Aino Lepiku poole. Juhatusse kuuluvad Aino Lepik, Kaljo Käärik, Anna Talve, Mats Estonius, Katrin Meerits, Evi Eichorn. Hiljuti suri kauaaegne Balti Arhiiv juhatuse liige Aleksander Terras.
Uurimisloa saab anda ainult Balti Arhiiv. Luba antakse kirjalikult. Loa andmisel on aluseks Balti Arhiivi juhatuse otsus, mis on protokollitud 30. märtsil 1977, kus öeldakse, et ligipääs arhiividele, mis on deponeeritud Balti Arhiivi poolt Rootsi Riigiarhiivi, lubatakse ainult uurijatele, kelle juhendajaks on ülikool või mõni muu teadusasutus.
Pärast Eesti taasiseseisvumist ei võta Balti Arhiiv vastu uusi arhiive nende korrastamiseks ja Rootsi Riigiarhiivi deponeerimiseks. Seejuures on oluline, et oleks tagatud veel korrastamata ja kindlasse hoidlatesse üle andmata välisbaltlaste ja nende organisatsioonide materjalide säilimine.
