KARL NOOR sündis Kuressaares 8-4-1924.

aastal. Eestile saatuslikeks saanud aastatel 1939/1940 oli ta kooliõpingutega jõudnud Anna Tõrvand-Tellmanni inglise kolledži üheteistkümnendasse klassi, mil temalt ilmub kooli 1940. aasta almanahhis „LEEK” lühike, kuid südamlik kirjutis pealkirja all „Sõber”. Kirjutis oli pühendatud nõukogude allveelaeva ŠtŠ-323 poolt 10. detsembril 1939. aastal röövellikult uputatud Eesti reisi-kaubalaevale Kassari. Selle sündmuse on 1992. aastal jäädvustanud lõuendile kunstnik Erik Schmidt.

Aasta hiljem, kevadel 1941, lõpeb Karl Noore koolitee juba okupatsiooni alguses, pärast sõjaeelsete inglise kolledžite tegevuse lõpetamist, nendest moodustatud IX keskkoolis. Sügisel algab tema osalemine Teises maailmasõjas.

Nii tema „Sõber” kui ka järgnevad sõjameenutused ning hilisem tegevus ja osalemine USA kosmoseprojektides on avaldatud mahukas raamatus „Rukkilille­sinised koolimütsid aegade keeristes” (Grenader, 2013)

Arvo Jaama

_________________________________________________________________________

Kultuur ja Elu 4/2016
Kultuur ja Elu 3/2016

Karl Noor – koolipingist sõtta

Toome lugejateni Karl Noore meenutused sõjasündmustest Eesti, Saksa ja Soome poolel, põgenemisest Rootsi ja hilisemast tööst USA kosmoseprojektides. Mälestused on avaldatud mahukas raamatus „Rukkilillesinised koolimütsid aegade keeristes” (Grenader, 2013).

Kooli lõpetamine esimesel okupatsiooniaastal

Mälestused lapsepõlvest ja kooliajast on armsad ja ilusad, kuid üksikasjad on enamasti aastatega tuhmunud. Helgematest seikadest meenuvad ujumispäevad Vääna-Jõesuus ja Nõmme ujulas, suusapäevad Viljandis ja Jänedal ning paljud teised kevadised ekskursioonid Eesti kaunimaisse ja huvitavamaisse paikadesse.
Imetluse ja tänutundega mäletan seda võrratult head tööd, mida pr Tõrvand, hr Kasemets ja kõik õpetajad tegid meie koolitamisel ja kasvatamisel.
Kõigele sellele tuli aga järsk ja jõhker lõpp pärast juunipööret 1940. aastal.
Kahest inglise kolledžist (ATT ja RIK) tehti nüüd IX keskkool ja koolitöö toimus õhtupoolikul Reaalkooli hoones. Meie endised õpetajad asendati peaaegu erandlikult uutega ja uuteks õppeaineteks olid NSVL-i konstitutsioon, kompartei ajalugu ja vene keel esimese võõrkeelena. Mäletan meie viha ja ahastust kogu selle meile pealesunnitud vastiku valeõpetuse ja sundolukorra pärast. Üks rusuvamaid mälestusi oli Vabadussõjas langenud koolinoorte mälestussamba lõhkumine otse meie koolimaja akende all. Läksime kõik välja tänavale, püüdes demonstratsiooni ja kisaga seda tegevust takistada. Selle tagajärjeks oli aga mitme klassikaaslase koolist väljaheitmine mõni nädal enne gümnaasiumi lõputunnistuse kättesaamist ja vähemalt ühele lõppes see Siberisse sõiduga. Kõigele vaatamata lõpetasime gümnaasiumi juuni alguses 1941 ja isegi mõned lõpupeod sai ära peetud. Paar päeva hiljem tabas meid uus šokk massiküüditamise näol. Mäletan elavalt oma jahmatust, kui läksin 24. juunil koolivenda külastama ja tema naaber mind õues peatas ning andis vaikselt märku edasi mitte minna, sest NKVD-mehed sorisid parajasti nende korteris mahajäänud varandust.

Mobilisatsioonikutse Saksa sõjaväkke

1941. aasta sõjasuve veetsin Saaremaal, kus liitusin Omakaitsega kohe pärast Saksa vägede jõudmist Kuressaarde. Sõrves veel kestvates lahingutes osalesin septembris ja oktoobris kuni viimaste punaarmeelaste alistumiseni.
1942. aasta sügisel alustasin õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, kuid märtsis 1943 sain mobilisatsioonikutse Saksa sõjaväkke ja sellega oli minu tudengielul lõpp. 10. mail tuli sõit Tartust Tõrvasse, kus toimus Wehrmacht’i abiteenistuslaste (nagu meid siis nimetati) kuuenädalane väljaõpe. Jaanipäeval laaditi meie kompanii kaubavaguneisse ja sõit läks läbi Pihkva ja Ostrovi Novorševi lähedusse. Sõidu ajal olime nagu vangid, relvadeta, relvastatud Saksa sõdurite valve all. Kohale jõudes saime jälle relvad ja eestlasi koheldi nagu sõdureid. Olime sattunud Wehrmacht’i tagavaraosade juurde mõned kilomeetrid rindest tagapool ja meie peamine tegevus seal oli metsade kammimine ja vene partisanidega võitlemine.
Meie kompanii jagati Wehrmacht’i väeosadesse, igasse kompaniisse kindel arv. Kuna olin arstiteaduse üliõpilane, siis määrati mind kompanii velskri abiliseks. Elasime ühe endise sovhoosi hoonetes ja meil, meedikutel, oli päris korralik arstiabikabinet esmaabivahendite, sidemete ja arstimitega.
Minu kõige pingelisem aeg oli siis, kui kompanii velsker läks kaheks nädalaks Saksamaale puhkusele ja saja kahekümne mehe tervishoid oli minu 19-aastastel õlgadel. Õnneks juhtus nii, et kõige suurem arstiabi, mis mul tuli anda, oli ühe purjus seersandi kukkumise tagajärjel murtud jalaluu lahasesse panek.
Mõnikord käisid vene naised oma lastega kõhuvalu või külmetuse vastu rohtu palumas ja „doktor Noor” tohterdas neid söetablettide ja aspiriiniga. Üks tänulik ema, kelle lapse kõhuvalu ma olevat imeväärselt ravinud, tõi mulle paar päeva hiljem korvitäie värskeid mune paljude „spassiibadega”. Üheks minu lisaülesandeks oli muide ka tegutsemine saksa-vene tõlgina.
Augustis 1943 sain rõõmsa üllatuse osaliseks – saabus Wehrmacht’i ülemjuhatuse päevakäsk kõikide arstiteaduse üliõpilastele osaleda kohe sanitaride kursustel Tallinnas. Nii saabusingi kodulinna, kus meie rühma elukohaks sai endine Lenderi gümnaasium Kreutzwaldi tänaval. Sealt marssisime igal hommikul Keskhaiglasse, mis nüüd kandis nimetust Wehrmacht Ortslazarett ja kus meie kursused toimusid. Õhtud olid vabad, võisime linnas käia ja sõpradega kohtuda. Kuigi see oli kõige mugavam ajajärk minu Saksa sõjaväe „karjääris”, teadsin, et see ei kesta kaua ja kursuste lõppedes tuleb sõita tagasi Venemaale ning tõenäoliselt otse rindele. Hakkasin otsima võimalusi Soome põgenemiseks ja klassivend Oskar Vahteri (oli RIKi poiss) kaasabil saingi ühendust ülesõidu korraldajatega.

Vabatahtlikuna Soome mereväes

Karl Noor Soome mereväevormis

Aasta 1943. 23. septembril õnnestus meil vahejuhtumiteta sõit Viinistu rannast üle Soome lahe ja 8. oktoobril võeti meid Oskariga Päämajas vabatahtlikena vastu Soome mereväkke. Edasi läks sõit Turku, kus asus Mereväe Koolituskeskus paar kilomeetrit linnast väljas Heikkilä kasarmus. Siin toimus põhiline mereväe väljaõpe, mis kestis viis-kuus nädalat ja oli kaunis pealiskaudne. Laivasto väljaõpe toimus hiljem laevadel ja talvel Helsingi laevastikubaasis. Mind suunati novembris Moottori Torpedovene (MTV) Osasto’sse koos väiksema eestlaste grupiga. Soomlaste seitseteist torpeedopaati koos emalaevaga asusid siis Viiburi lahes ja seal määrati meid paatide meeskondadesse, igasse paati üks eestlane. Paadid olid ehitatud peamiselt Soomes, mõned ka Itaaliast ostetud ja kolm venelastelt sõjasaagiks võetud. Mina sattusingi ühte „ryssäde” meeskonda.
1943. aasta novembris-detsembris olid meie torpeedopaadid pidevalt vilkas tegevuses patrull- ja turvalisusteenistuses Viiburi lahest lõuna ja ida pool. Sõidud toimusid peamiselt öösiti, igal paadil ja meeskonnal kaks-kolm korda nädalas. Kuna venelased oma suuremaid laevu Kroonlinnast välja ei toonud, olid meie peamised kokkupuuted ja tulevahetused nende valvelaevade ja torpeedopaatidega. Meie emalaevaks oli vana reisilaev s/s „Von Döbeln” ja kuna paadid olid väikesed ning ilma eluruumideta, siis oli kogu meie elamine, söömine ja magamine emalaevas.

Detsembri teisel poolel hakkas saarestikus meri jäätuma ja MTV Osastol tuli asuda talvekorterisse Helsingi Laevastikubaasis. Jõudsime sinna just jõululaupäeva õhtul ja siin tuli torpeedod lumetuisus paadist välja tõsta ja kaljusse raiutud laoruumi kärutada, paat Katajanoka sõjasadamas kinnitada ja alles pärast seda puruväsinuina kasarmus teistest üle jäänud jõulurooga maitsta. Mitte just kõige meeldivam mälestus elu esimesest jõuluõhtust eemal kodust.

Talvekuudel olid MTV mehed jälle koolipoisid. Käis tõsine töö laevastiku õppeainete omandamisel. Algul toimus see Katajanoka kasarmus, veebruaris-märtsis aga Kolosaari koolimajas Helsingi eeslinnas. Õppeaineiks olid torpeedode ja miinide käsitlemine, pardarelvad, paatide korrashoid, semafor, morse jne. Lisaks õppimisele tuli vahel ka õhutõrjepatareide tööst osa võtta. Parim osa talvekuudest olid muidugi sagedased linnaload, mis võimaldasid meil Helsingis vaba aega veeta.

Aprillis hakkas jää sulama, mai alguses tehti lahel paatidega proovisõite ja – tagasi Viiburi lahte! Jälle algasid öised sõidud Soome lahe idaosas ja eriti Lavansaare-Kroonlinna laevateel.
Juuni alguses võttis sõjategevus Viiburi lahel järsu pöörde, sest algas venelaste suurrünnak Karjala kannasel ja Viiburi vallutamine. Viiburi lahe saartelt evakueeriti eraisikud täielikult ja meie ülesanne oli sellele kaasa aidata ja seda julgestada. Järgnesid ägedad kaitselahingud Viiburi lahel, kuid venelaste pealetung toimus tohutult suurte jõududega ja saarestik vallutati juba teist korda viie aasta jooksul. Ka torpeedopaatidel oli Viiburi lahe lahingutegevuses kaotusi ja surma sai kolm eesti poissi.
Meie emalaeva uueks asukohaks sai Virolahti, kus meie suur töö oli kõik paadid ja emalaev uuesti ning põhjalikult maskeerida, et Vene lennukid meid sealt üles ei leiaks. Muidu läks elu sealgi peaaegu normaalselt edasi, öised patrullsõidud ja pisilahingud venelaste kaatritega jätkusid, kuid nüüd oli neid merel näha suuremal arvul ja ka Vene lennuvägi oli muutunud eriti agressiivseks.
Virolahti oli mitmeti huvitav koht, kuhu sõja ajal võis sattuda. Sealsed saared, aga ka maismaa kallas, olid hõredalt asustatud ja kuna sealt läks Talvesõja-järgne Soome-Vene piir, siis oli kaldal näha metsast lagedaks raiutud piiriala. Vähesed kohalikud elanikud, keda seal kohtasime, kinnitasid, et Virolahti on Soome kalarikkaim koht ja tõesti oli meie vabal ajal harrastatud kalapüügil haruldaselt hea õnn. Sellega saime oma tavalisele laevastikutoidule meeldivat lisa ja emalaeva kokkadega sõpradeks. Üldse oli meil MTV Osastos soomlastega vahekord väga hea ja meid peeti täiesti omadeks.

Eestlased Soome mereväe torpeedopaatide osasto’st.
Kevad 1944. Vasakult: Karl Noor, Heino Ago Freiberg, ..., ..., Heimo Kalervo Soosalu, Johan Ereline ja Edmund Vitsut. Foto: Grenader

Voi perkele, täna jälle väljasõit!

Ajakirja „Põhjala Tähistel” 1959. aasta 4. numbris on Karl Noor kirjeldanud väga ilmekalt elu ja tegevust just Virolahtis baseerumise ajal järgnevalt: „Voi perkele, täna jälle väljasõit!” hüüab paadipäras istuv Seppälä Jussi ja kissitab silmi vastu loojenevat päikest. Pöördun sõudjapingil ja vaatan ettepoole. Seal, umbes kilomeetri kaugusel on väike metsaga kaetud saar. Järsult veest kerkival kaljunurgal seisab pisike kogu ja vehkleb signaallippudega tuttavat kojukutset. See on alisersantti Alho, meie torpeedopaadi roolimees, oma väikese kasvu tõttu üldiselt tuntud hüüdnimega Poika.
„Mitä helvetti ta seal vibutab,” kirub Jussi tujutult, „eks ta näe, et oleme ju tagasiteel.”Aga juba on Poika kaljunurgalt kadunud ja kogu saar näib eemalt täiesti eluta ja mahajäetud.
Muidugi on see ainult näiliselt nii, tegelikult on seal saarekesel praegu küllaltki elu ja askeldamist. See kuuskedega kaetud mügarik seal järsu kalda varjus on meie emalaev, näib nagu osa saarest, sulades täiesti ühte tagaplaaniga. Vanal Peemul, meie komentajakapteenil, ei tohiks seekord küll olla põhjust torisemiseks, oleme teinud päris korraliku maskeeringu. Viimase ajal on asukohta alatasa muudetud ja igakordne uuesti maskeerimine on saanud tõeliseks nuhtluseks. Aga vene luurelendude ja pommitusretkede (käivad siit üle Kotkat ja Haminat pommitamas) üha sagenedes ei näi olevat tervislik ühel kohal kaua peatuda.
See siin on Virolahti, kohalike elanike kinnitust mööda Soome lõunaranniku kalarikkaim koht. /.../ Kord, kui venelased meid pommitamas käisid, oli veepind hiljem kaladest valge. /.../ Tavaliselt tuleb kalade kättesaamiseks siiski pisut rohkem vaeva näha, nagu tänagi. Lõpetasime just äsja põhjaõngede sisselaskmise ning pidasime parajasti plaani, kas minna kord veel suplema või sõuda tagasi emalaevale, kui signaal õhtusest väljasõidust me kavadest kriipsu läbi tõmbas.
Asun uuesti sõudma, lastes pilgul libiseda üle õhtupäikeses sätendava lahe. Milline rahu ja vaikus valitseb siin kõikjal! Minu aerude kriuksumine ja vee tasane vulin paadiserva all on ainsad hääled selles suures vaikuses. Ei tahaks nagu uskuda, et kuskil on praegu sõda, pealegi üsna siin lähedal. Aga siingi on kunagi peetud lahinguid, mille tunnistajana on rannal selgesti näha metsast lagedaks aetud piiriala, mis kulgeb veepiirilt otse põhja poole – talvesõjaaegne Soome-Vene piir.
Niisugune on siis Virolahti, meie MTV Osasto praegune asukoht. Pärast Viiburi lahelt evakueerumist oleme siin peatunud juba ligi kuu aega ning kõiki asjaolusid arvesse võttes võiks öelda, et ega see just kõige halvem koht ole, kuhu sõja ajal võid sattuda. Sellegipoolest on lõbusama eluga harjunud Laivasto meestel tihti põhjust nurisemiseks. Rannas on vaid üksikuid talusid, needki ilma noorema rahvata ja peale laupäevaõhtuse saunareisi meil sinna asja ei ole. Hoopis teistsugune oli elu Viiburi lahel. Saartel nägusad asulad ja veel nägusamad tütarlapsed, laupäevaõhtuti tants mõnes tühjas suvilas sõjaaegsest keelust hoolimata.
Mõtete niiviisi rännates oleme vahepeal jõudnud emalaevani. Viimase kõrval ja ühise maskeerimisvõrguga kaetuna ongi meie kolm „ryssät”, venelastelt sõjasaagiks võetud torpeedopaati (kaal 16 tonni, kiirus 50 sõlme, 12,7 mm kuulipilduja, kaks 533 mm torpeedot, neli miini, mõõtmed 17,3 ja 3,4 m, süvis 0,7 m). Kaks suuremat gruppi Soomes ja Itaalias ehitatud venesid seisab saare nurga varjus kokkuklopsitud ajutise paadisilla küljes. /.../
Selgub, et väljasõiduni on ainult pool tundi aega ja nii tuleb kiiresti tegutseda. Toon köögist kruusitäie teed ja neelan selle koos paari tüki näkileivaga alla, samal ajal endale nahkülikonda selga ajades. Selle peale õliriided ning kõige otsa täispuhutav kummist päästevöö. Siis on varustus täielik. Minu välja jõudes on osa mehi juba paatidel askeldamas. Kerime endid neist neetud võrkudest välja, eemaldame presentkatted relvadelt ning kantsiavaustelt. Konemehed löövad mootoritele hääled sisse. Kui kapteeniluutnantti Lehtinen üle reelinguääre ronib, on kõik väljasõiduks valmis. See mees ootamist ei salli ja kui vahel juhtub, et keegi mõne sõlme kallale pisut kauemaks näppima jääb, on kohe kirumine lahti.
Mootorid turtsatavad tugevamini tööle. Poika keerab asjaliku näoga rooli ja libiseme emalaevast eemale. Mõne hetke pärast oleme juba teel lahesuudme poole, valge vaht nagu lumehang mõlemal pool paati. Täna minnakse vaid kahe venega: Viima I ja Viima II (Ykkönen ja Kakkonen), mõlemad venelaste „kingitus”, ehitatud Leningradi mereväetehases.
Päike on vahepeal vajunud servapidi merre ja ilm muutunud tuulisemaks. Lõunast ajab üles halle vihmapilvi. Lahesuudmest väljudes võtame kursi itta, liikudes nüüd juba täie kiirusega. Paadi alumiiniumist kere peaaegu hüppab üle lainete, põhja tagudes vastu laineharju tugevate mütsatustega. Ega need sõidukid palju lainet kannata. Kui veidi tugevamat tuult tõstab, pead kiirust vähendama, et mitte kogu paadikeret neetidest lahti põrutada. Seetõttu olemegi eelistatud olukorras üle kogu Laivasto: halva ilmaga meid kunagi välja ei aeta.
Liigume läbi saarestiku, mõne miili kaugusel rannast. Skäärid ja saarekesed libisevad mööda kord kaugemal, kord nii lähedal, et hüppa või paadist kaldale. Mehed on sõnatud, igaüks omaenda mõtetega.
Nõjatun õhutõrjekuulipildujale ja silme ette kerkivad mälestuspildid. Olen jälle Viiburi lahel. On parajasti viimaste eraisikute ärasaatmine Esisaarelt. Kariloomade ja majapidamiskraamiga täidetud praamid väljuvad sadamast. Mõned on oma varanatukese laadinud väikestele mootorpaatidele ja need alustavad teekonda inimeste vaevalt paistes kõrge kolikoorma vahel. Juba teist korda vähem kui viie aasta jooksul tuleb neil tublidel karjalastel jätta oma kodud ning asuda põgenikuteekonnale. Keegi ei hädalda. Vaevalt on märgata mõnd lahkumispisarat. Meie, eesti poisid, oleme siin kevade ja varasuve jooksul saanud nagu osaks sellest rahvast ning tunneme ühes nendega nende suurt kaotust. Kõigist soomlastest on just siinne rahvas suhtunud ka meisse suurima arusaamisega. Teavad nad ju oma kogemustest, mis tähendab loovutada oma kodu võõrale võimule.
Eraisikute lahkudes algab meie varustusbaaside tühjendamine. Lahkumispäeva hommikul saab meie paat ülesande ühe eemal asuva pisisaare mõnemehelise „garnisoni” äratoomiseks. Seal asunud laskemoonaladu on juba eelmisel päeval tühjendatud, mõned mehed on aga maha jäänud, nähtavasti ryssäde tulekuks „asju korraldama”. Et paati mitte asjatult koormata, laadime oma isiklikud sansukotid Esisaarelt lahkuvale varustuslaevale ning asume teele. Meie päästeaktsioon õnnestub vahejuhtumiteta, aga sõna otseses mõttes viimasel minutil. Nimelt randub meie saarelt lahkudes teisel pool saart venelaste dessantpaat ja nad asuvad suure hurrjääga tühjaks jäänud saart vallutama. Hiljem kuuleme, et varustuslaev meie pakkidega on saanud merel täistabamuse ja nii oleme sedapuhku ilma oma linnariietest ja isiklikust varanatukesest.
Paat teeb järsku suuremat lainet läbides tugeva nõksatuse ja äratab mind mõtetest. Kurss on nüüd lõunasse ja ümberringi vaid lage vesi. Ees silmapiiril helendavad Lavansaare helgiheitjad valgusvihkude kobades mööda veepinda. Kakkonen sõidab meie kiilvees, mõnisada meetrit tagapool. Lavansaarele lähenedes aeglustame käiku, sõites nüüd juba summutajatega. Liigume poolkaares ümber saare, hoides end väljaspool helgiheitjate ulatust. Siis, kui saar jääb meist otse läände ja peaksime olema umbes Kroonlinna-Lavansaare laevateel, pannakse mootorid seisma. Algab ootamine.
Vahime öökiikritega ümbritsevasse suveöö hämarusse. Mehed käivad kordamööda all suitsu tegemas. Aeg venib. Ei tea, kui kaua oleme niiviisi lainetega koos loksunud, kui Frimodig äkki ärevalt edelasse osutab. „Vaadake, pojat, külalisi tuleb,” ühmab üle õla. Pingutan silmi näidatud suunas ja sean kiikri teravust, /.../ , aga ei näe muud kui lagedat veevälja ja halli taevast. Alles siis, kui Frimodig, see vana kaubalaeva pootsman, on juba üle lugenud, et olevat kuus tükki ja küllap vist on ryssäläiset vartio veneet, hakkan minagi nägema väikesi musti täppe silmapiiril. Vana Lehtinen silmitseb veidi aega lähenevat vaenlast ja teeb siis otsuse: mootorid käima!
Muidugi, ega meil ole suuremat huvi nende vartiovenedega kontakti otsida. Torpeedo jaoks liiga väikesed, tulejõult on nad meist üle ja pealegi on neid kuus. Kiiruses nad aga meiega võistelda ei suuda ja seetõttu pole nad meile kunagi erilist peavalu valmistanud.
„Mitä helvetti te siellä ihmettelette, antakas mennä vaan!” käratab meie kipper äkki raadiotelefoni. Olen hoolega venelasi vahtinud ja märkan alles nüüd, et Kakkonen on meist maha jäänud. Ei! Ta polegi veel paigast liikunud!
„Vai niin, vai niin,” noogutab nüüd meie vana oma kõrvaklappidega pead. Nähtavasti on Kakkose kipper Virtanen talle selgeks teinud, mida nad seal ihmetelevat, sest meiegi pöördume tagasi. Ja äkki on kõigile selge, ilma et kipril tarvitseks seda meile öelda: Kakkosel on mootoririke!
Venelased on nüüd juba palja silmaga hästi nähtavad. Nad on hargnenud poolringis ahelikku ja avavad meile üsna marulise tule. Taibates meie täbarat olukorda, liiguvad nad veel lähemale. Muidugi vastame neile kõigega, mis meil pakkuda on.
„Üle lasevad nagu tavaliselt,” hindab meie vana venelaste tule täpsust ja seletab siis jälle midagi Virtasele läbi telefoni.
Täristan oma 13-millimeetrilist ega saa aega kuulata, mis nõu seal peetakse. Tundub, et see duell on kestnud juba terve igaviku, kui uut magasini kuulipildujasse asetades kuulen kipri otsust: „Valmistuge ületulekuks! Veame teile suitsukatte ette ja tuleme võtame teid pardale!”
Kihutame nüüd otse tulistavate venelaste suunas. Noorem madrus Mäkelä ronib ahtritekile ja avab suitsukatte kraanid, meie samal ajal kütime aina lähenevaid vaenlase paate. Paari minutiga on juba ilus suitsusein nende ja meie sõsarpaadi vahele veetud, ise oleme aga selle eest venelastele heaks märklauaks. Vesi otsekui keeks meie ümber lõhkevaist mürskudest. Veel mõnisada meetrit hambaid kokku surudes, siis võime ka ise oma suitsukatte varju pöörduda ja iivanitel tuleks veidi aega umbropsu põmmutada. Samal hetkel näen, et üks vaenlase paatidest on süttinud põlema leekide purskudes vastu tinahalli taevast.
„Sai perkele, otse bensiinitanki!” ütleb kellegi võidurõõmus hääl mu kõrval. Hetk hiljem teeme järsu pöörde ja kogu see huvitav vaatepilt jääb suitsukatte varju. Siis aga ootab meid veel teine üllatus ja nüüd pääseb juubeldus kõigi kõridest: Kakkonen liigub!
Tõepoolest, nad on vahepeal oma mootorid kuidagi käima saanud ja teevad üsna head sõitu meile vastu.

„Hyvä on, pojat,” hõikab meie vana, „mennään nyt kotiin vain!”
Mõlemad paadid sööstavad täiskäiku ja eemalduvad kiiresti segadusse sattunud vaenlasest.
Kui meie suitsukate lõpuks hajuma hakkab, oleme juba mitu head miili põhja poole kihutanud. Tabamuse saanud venelane põleb veelgi, teistel ei näi olevat huvi meie jälitamiseks.
Meie meestelt on endine tusatuju kadunud, naerdakse ja lõõbitakse vastastikku. Vaat kus alles lugu! Peaaegu oleksime Kakkose neile tagasi kinkinud, aga lõpuks jäid veel ühest oma paadist ilma.
Isegi vahepeal sadama hakand uduvihm ei suuda meie meeleolu rikkuda. Alles siis, kui jõuame tagasi saaristosse ja on juba päevavalge, vaikib jutt. Väsimus hakkab võimust võtma.
Kui emalaevale jõuame, on seal kõik veel vaikne. Hommikused kalamehedki pole veel välja ilmunud. Virumaa mees Peeter lõpetab parajasti oma koeravahti. „Noh, kas ametivendi Balti mere punalipulisest ka nägite?” küsib ta, kui ronin üle reelinguääre. Ei viitsi vastata, olen liiga väsinud ja see on pikk lugu. Mõtlen vaid tühjale koile all meeskonnaruumis ja sellele, et nüüd on kaheksa tundi aega rahulikult magada.

Tagasi Eestisse

Eesti vabatahtlike Soome sõjaväkke astumise mõtteks oli juba algusest peale lootus, et kunagi enne Teise maailmasõja lõppu tuleb õige aeg, mil eestlaste väeosad võivad minna tagasi Eestisse kodumaad kaitsma. Loodeti midagi Esimese maailmasõja lõpu taolist, et sakslased kaotavad sõja läänerindel ja tuleb rahukonverents. Kui Eesti pinda jõutakse selle ajani Vene vallutustest vabana hoida, on lootust iseseisvuse taastamiseks. Nende eesmärkidega läks jalaväerügement JR 200, umbes 1800 meest, tagasi Eestisse 19. augustil 1944. Ka mereväelastest olid paljud tagasiminekuks soovi avaldanud, aga olles hajutatud väikeste gruppidena üle kogu laevastiku, võttis selle läbiviimine kauem aega.
MTV Osasto ülem komentajakapteeni Peuranheimo pidas meile miitingu ja soovitas isalikult mitte Eestisse minna, kuna sakslased on taganemas ja väikestel Eesti väeosadel on lootusetu venelaste suurrünnakule vastu seista. Kuuldavasti oli sama nõu antud ka mitmes teises laevastiku osakonnas. Seetõttu jäi enamik eestlasi mereväkke edasi ja siirdus pärast 19. septembri Soome-NSVL vaherahu ja mereväest vabastamist edasi Rootsi.
Siiski oli meid, kes otsustasime Eestisse tagasimineku poolt, 93 mere­väelast, ja meie ülesõit Helsingist Tallinna toimus kahes grupis 3. ja 5. septembril 1944. aastal.
Osa mehi sattus kodumaal Tartu rindele, kus võitles JR 200 esimene pataljon, teine osa liideti JR 200 teise pataljoniga, mis asus Tallinna lähistel reservis. Kuna oli ilmne, et Punaarmee pealetungi ei suudetud peatada, läks osa endisi mereväelasi omal algatusel koju ja hakkas otsima võimalusi Rootsi pääsemiseks.
Mul oli Tallinnas sõbratar Aino, kellega olin tutvunud Jaani kiriku leeris 1940. aasta sügisel ja kellega olime kursusekaaslased Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kutsusin Ainot endale kaaslaseks põgenemiskatsel Rootsi ja sain tema nõusoleku pärast seda, kui ta oli oma vanematega läbi rääkinud. Olime nüüd kolmekesi: Aino, mina ja mu Soome mereväe sõjakaaslane Aleksander Rand, hüüdnimega Bocka. Pärast mitmeid riskimisi ja ebaõnnestumisi saime lõpuks kontakti õigete inimestega, kellega koos oli lootust, et meie Rootsi põgenemine õnnestub.