Jutustus nr 10
Maria Larsson, neiupõlvenimega Nõmm, Alingsås.
Nii armas oli lugeda Sinu kuulutust. Suur-suur aitäh Sulle! Meie, kes me siia tulime, oleme ühesuguse saatusega, ning seeläbi sugulased. Minu kodu oli Saaremaal Leisi vallas Nurme külas. Minu vanemad olid Julius ja Stina Nõmm. Neil oli 8 last. Minu isa oli Mihkel Hiiuväina hea sõber.
22 septembril 1944. aastal kohtas isa Mihkel Hiiuväina. Ta tegi ettepaneku põgeneda tema laevaga Rootsi juba samal öösel. Isa tuli selle sõnumiga õhtul hilja minu juurde (olin parasjagu ühe teise pere juures) ja me läksime koos koju. Ta koputas öösel kl 12 mu aknale ja ütles, et on kiire. Soela kanalist pidi purjelaev startima kl 1-2 paiku öösel.
Ma olin kõigest 17-aastane. Jooksin kogu väest, õlgadel pamp riietega. Jooksin üle kodutalu põldude. Meie hobune Mirra oli juba rakmeis. Olime 5 õde-venda ja ema-isa. Kahjuks jäid kolm venda meist Eestisse maha. Vanim vend oli Saksa sõjaväes ja on senini jäljetult kadunud. Teised kaks venda, kes Eestisse maha jäid, olid 15- ja 16-aastased ning töötasid ühe talu juures. Alguses oli neil väga raske, kuid nüüd läheb neil juba paremini.
Reis algas 23. septembril 1944. aastal. Koduaiast lahkudes mõtlesin vendade peale, kes meist maha jäid. Vanaisa, kes meist maha jäi, jälgis meid kurva pilguga ja mulle meenusid järgmised salmiread:
Olen üksi siin ilmas, olen jätnud kõik.
Isa, ema, vennad-õed- see teeb haiget.
Elame näeme või matab muld meid.
Kas tulen eales tagasi.....
Peatun hetkeks ja vaatan tagasi koduküla Nurme poole ja lehvitan käega, minu saatus on nüüd Jumala kätes. Mõtlen, et ehk viimast korda....
Sõit läks kiiresti läbi Liivaküla-Laugu ja mööda Laugu koolist. Soela kanalini ei olnud just eriti pikk maa. Kui kohale jõuame, ootab meid purjelaev „Luise“ kaugel rannast. Rannas on palju inimesi, kes kõik olid valmis laevale astuma.
Minu isa asus kohe tööle- sõudepaadiga inimesi laevale vedama. Tekile astudes, pööran end hetkeks ümber, et veelkord heita pilk kodusaarele ja rannale. Olin väga kurb ja nutsin tekil olles. Lubasin endale, et seda päeva, 23. septembrit 1944, ei unusta ma iialgi. Siis pöörasin kodumaale selja.
Ootasime kaua enne kui laev liikuma hakkas. Paljud tundsid muret, miks nii kaua aega läheb. Olime juba mõned tunnid graafikust maas. Ilm oli väga ilus ning taevalaotuses polnud mitte ühtegi pilve. Keegi mainis, et laevalt on veel puudu mõned tähtsad isikud, kelleta reis osutuks võimatuks. Kapten oli kodus siga tapmas ja keegi teine tapvat parasjagu lammast. Kui kaua võtab ühe sea tapmine aega? Jaa, enne tuli ju liha sisse soolata, et see roiskuma ei läheks. Kui palju aega kulub ühe lamba tapmiseks? Lambad on võib-olla alles metsas ja neist ühe kinnipüüdmine võtab oma aja. Koguaeg astub laevale uusi põgenikke. Paljudel on kaasas hunnik kompse, milledest enamik kästakse randa jätta. Kapteni range käsk oli päästa ainult inimesed, mitte majapidamisesemeid vm ebavajalikku. Anti teada, et purjelaev alustab reisi Rootsi. Kell oli 10-11 vahel. Oli laupäev.
Kohtusin tekil ühe noore naise ja tema väikse pojaga. Meist said head sõbrannad. Ta oli pärit Tallinnast, kuid hiljuti kolinud tuttavate juurde Saaremaale. Nüüd olime koos põgenemas Rootsi. Meid oli kokku 180.
Purjelaev „Luise“ oli valmis ankrud tõstma. Äkitselt ilmuvad eiteakust välja kaks noort meest, kes on ümber mõelnud ja ei julge siiski laevaga kaasa sõita ning tahavad tagasi randa sõita. Nad sõidutatakse paadiga tagasi randa. Ma olin parasjagu ukse kõrval ning kuulsin ja nägin neid hästi. Nad käitusid kuidagi veidralt. Neist ühte ma teadsin- ta oli mu vanema venna koolivend. Teine noormees oli mulle võõras. Minuteada kandsid nad sõjaväevormi.
Kõik olid üllatunud, miks noormehed ümber mõtlesid? Mis oli see, mis neid tagasi randa kutsus? Kus nad olid kogu selle aja olnud? Keegi meist ei olnud neid varem märganud. Keegi rääkis, et noormehed olid olnud esimeste seas, kes rannast lavale sõidutati. Neil oli Rootsi reisi vastu väga suur huvi.
Meie, ühe küla noored, hoidsime kokku. Laeva külgedel olid aknad. Minu ema seadis end kolme väikse lapsega sisse akna alla.
Meie isa oli laevakaptenile vööris abiks. Tema ülesandeks oli valvata meremiine. Mina hiilisin aga üles tekile, et veelkord näha Saaremaad. Saar paistis kaua, enne kui lõplikult silmapiirilt kadus. Oleme keset suurt merd. Meieni jõuavad kuuldused, et pardal ei ole kompassi. Kui ei ole kompassi, siis me ei tea ju, millises suunas sõita?
Laeva tungib vesi. Esimesel öösel on kõva tuul ja lained on kõrged. Iga uus laine tekitab kõhedust.
Teine päev, 24. september 1944.
Keegi hüüab, et suur pump on rikkis ja väike pump ei jõua kogu vett välja pumbata. Laevas on nüüd juba väga palju vett. Mehed on väsinud. Kapten annab järgmise käsu: otsige auku, kust vesi laeva tungib! Auk leitakse. Kapten parandab selle, kuid vigastab end tööde käigus.
Teise päeva õhtul pöördub tuule suund ja tuleb muuta kurssi. Mehed on omadega täitsa läbi, jõuetud ja näljased. Kõik nõuab tohutult aega ja jõudu. Minu mäletamist mööda ei olnud reisi alguses pardal tilkagi alkoholi.
Nüüd kiirustab tekile noormees, kes ütleb, et võib purjede eest hoolitseda. Ta teab, mida teha. õnneks hoiab keegi vanem mees tal silma peal. Vaadake! Noormees teeb täpselt vastupidi ja vanem mees jõuab viimasel silmapilgul ta peatada ja võtab ohjad enda kätte. Ilma temata oleks laev ilmselt uppunud.
Kuulsime lähenevaid hääli. Hiljem saime teada, mis tegelikult juhtus. Noorel mehel oli kaasas naine ja laps. Paljud sõimasid teda ja karjusid ta peale, et ta meie kõigi elud oma uljusega ohtu oli seadnud. Noormees oli pärit Leisist.
Taaskord kuulsime kaeblevat häält. Keegi meist ei teadnud, mis meid nüüd ees ootab. Laeval ei olnud kompassi! Pilkases pimeduses oli raske omaenda kättki näha! Meid ümbritses karm ja pime meri.
Oli öö. õnneks oli taevas selge ja tähed aitasid laeval õiget kurssi hoida. Suundume põhja, et mitte kokku sattuda Saksa sõjalaevaga. Saame teada, et kapten on raskesti haige- tal on veremürgitus ja kõrge palavik.
Tugev tuul ja kõrged lained tegid igast minutist uue katsumuse. Kuuleme, et meid jälitab juba pikemat aega Saksa allveelaev. Kapten käsib meestel minna tekile ja sakslastega rääkida, kuid mitte mainida Rootsi sõitmist., muidu lastakse meid põhja. Öelge, et oleme eestlased ja teel Saksamaale. Sakslased lubasid meile peagi abi saata.
Kaptenilt tuleb teade: Parem surra siin merel, kui sakslaste käes vangis! Orjaks ei taha keegi saada ja kõik soovivad pääseda sunnitöölaagrist.
Varsti paistavad siin-seal tuled. Meid otsitakse. „Luise“ on pilkases pimeduses, mitte ükski tuli ei põle. Meid ei leita. Kapten ei luba meil tuledega märku anda.
Vaikselt hiilib keegi tekile ja süütab oma jaki, et sakslastele merehädalistest märku anda. Keegi kisub põleva jaki naise käest ja viskab selle üle parda. Keegi mees teeb ettepaneku visata ka naine jakile järgi. Kuid kuna naisel on väike laps, kes jääks siis ilma emata, seda siiski ei tehta.
Pärast seda hakati kõva häälega nutma ja Jumalat paluma. Iga uus laine oli oht meie elule.
Laev täitus nutu, palvete ja kurbusega. Keegi ei mõistnud teise palveid. Palusin mõtteis, sest sõnadeks nappis jõudu. Äkki juhtub midagi. Minu kodukülast pärit noormees hakkab valju ja selge häälega Jumalat paluma. Selle peale inimesed rahunesid veidi ja kuulasid tema sõnu. Olin noormehe lähedal ja minu hing muutus ülirõõmsaks. Kust tuli küll sellele noorele mehele jõud? Vaatasin talle otsa ja ta jätkas kõva häälega käed taeva poole välja sirutatud.
Pärast palvet jutustab ta meile, et oli saanud nägemuse. Jumala ingel oli end talle ilmutanud ja öelnud talle, et keegi meist ei saa merelainetel hukka. Ingli sõnum oli, et me jõuame õnnelikult Rootsi. Kõik rahunesid. Palvetaja oli Alfred Kanarbik.
Kolmas päev, 25. september 1944.
Torm vaibus. Meile teatati, et öösel hoiti kurssi tähtede järgi ja et Mihkel Hiiuväin on raskesti haige. Tal on kõrge palavik ja veremürgitus. Päeval kuulsin ema käest rõõmusõnumit - ta oli kuulnud ja näinud kajakat. Peagi sai linde üha rohkem ja rohkem. Nüüd pidime me oleme lähedal mõnele maale või saarele. Kõik olid rohkem kui rõõmsad.
(pilt kajakatega)
Varsti paistiski maa. Keegi ei teadnud, kuhu olime jõudnud. Kolme päästepaadiga mindi asukoha järgi küsima. Peagi ollakse tagasi ja ülirõõmsad. Selgub, et oleme jõudnud Ålandile, kust saadeti teade meie teelolekust Rootsi, garanteerimaks, et haiged saavad õigeaegselt abi. Ootasime kaua, kuid olime väga rõõmsad. Piilun läbi aknaruudu Ålandi ja selle ilusat sügisest loodust. Nähtu liigutab siiani mu hinge.
Saame teada kui kaugel me Rootsist oleme. Kahjuks ei meenu mulle täpsed meremiilid. Varsti kostub rõõmus hääl: Meile tulid külalised, tulge vaadake! Lapsed kogunesid uksele. Lastele oli toodud sooja piima. Sel hetkel soovisin, et oleksin mõned aastad noorem. Reis oli olnud raske, peaaegu ilma igasuguse toidu ja joogita.
Kogun jõudu ja ajan end oma asemelt püsti, et näha aknast teist laeva. Märkan kolme meremeest ja laskun tagasi oma armsale asemekesele, millest oli saanud minu maailm. Ootame puksiirlaeva.
Kõik need päevad olime olnud ärkvel ning kannatanud janu ja nälga. Suutsin endiselt jalul püsida ja olin täie mõistuse juures. Olin tänulik ja õnnelik!
Lõpuks uinusin ja magasin sügavalt. Nii ei tea ma midagi puksiirissõitmisest või sellest, millal kiirabi tuli haigeid abistama. Hilja õhtul jõudsime Furusundi. õde nägi tõsist vaeva, et mulle elu sisse saada. Uhh, milline hirmus lehk laevas oli, ja kui külm mul oli. Uinusin uuesti. Hommikul kui ärkan, on Furusundis sama ilus ilm kui Saaremaalt lahkudes.
Avan oma riietepambu, et endale puhtad riided selga ajada. Vean end tekile ning mõtlen saarele ja elule üldse. Mu õde otsib mind koos kahe sõbraga. Lehvitame rõõmsalt üksteisele ja ma kiirustan alla nende juurde. Saan teada, et jõudsime Furusundi sadamasse eelmise päeva õhtul kl 22.
Meile pakutakse kuuma puljongit. Magasime ilusates väikestes tubades puhaste linade vahel. Oh, milline sügav uni mul oli....
Hiljem leiame end taas suurest saalist, kus on meile kaetud pikk laud. Märkan, et selle kõrval on kaetud veel üks veidi lühem laud. Istume lauda. Minu ees laual on suur sügav taldrik.
Lottad sebivad saalis ringi ja kannavad toitu lauale. Mu silmad jälgivad pingsalt kogu seda toidu hulka. Ootan, et meile öeldaks head isu. Ilma selleta oleks ebaviisakas sööma hakata...Polnud ammu midagi söönud. Mis juhtub, kui ma ainult maitseks natuke. Teised said ju kuuma puljongit, millest mina ilma jäin.
Lõpuks sirutan ebalevalt välja käe, et maitsta leiba. Alguses olin ma pisut pettunud, et sellel mingit maitset polnud. Hiljem aga ärkas ka mu maitsmismeel. Praegu suudan meenutada ainult laual olnud krõbeleiba. Pärast sööki kogunesid meie küla noored kokku. Meie juurde tuli mees söögisaalist. Mees kandis vormiriideid ning hoidis käes paberit ja pliiatsit. Tal olid sõbralikud silmad. Ta küsis meie nimesid, kirjutas need paberile ja läks siis tuldud teed tagasi.
Peagi oli mees jälle tagasi. Ta viipas rõõmsalt, et me talle randa järgneksime. Seal ootas meid ilus mootorpaat. Teel mandrile laulsime rõõmsalt. Olime jõudnud Hysingvik`i, Penningby`sse Roslagenis, perekond Österman`i suurde tallu. Oh, milline imeline loodus seal oli!
Esmalt käisime saunas. Meilt küsiti, kas kellelgi meist on täid. Ma ei julenud öelda, et mul on. Mõtlesin pead raputada, aga kaks noort naist, kes meid kasima olid tulnud, olid nutikad ja küürisid meid korralikult. Täid kadusid. Ma ei tea, millist tõrjevahendit nad kasutasid, aga üks oli kindel- täid ei armastanud puhtust.
Pärast sauna imetlesime loodust ja saime tuttavaks talutütrega, kes oli vastutav laagri eest ja kelle nimi oli Heldina. Olime neljakesi köögis. Lauda kattis ilus valge linik ja peagi serveeriti selles harmoonilises miljöös muinasjutulist suppi.
Toast tuli kööki noor mees. Ta peatus uksel, toetudes uksepiidale. Hakkasime tüdrukutega põnevusega sosistama, kes see mees küll olla võis ja miks ta kööki oli tulnud. Noormees oli ilus. Ehk on tema see, kes portsjoneid välja jagama hakkab? Mees astus julgelt meie laua ligi ja esitles end. Ta ütles, et on eesti-rootslane ja et ta nimi on Oskar. Temast sai meie tõlk. Peagi tuli Heldina tagasi ja meid juhatati meie tubadesse, mis asusid talust pisut eemal. Jõudsime kahekorruselise punase majakese juurde. Meie tuba oli ülemisel korrusel. Alumisel korrusel elas vanem abielupaar, kelle lapsed olid juba kodust lahkunud. Peale meie oli majas põgenikke veel alumisel korrusel.
Minu toas oli neli magamisaset. Kiirustasin, et saada mulle enam meeldinud nurgake. Milline suurepärane uni mul selles puhaste linadega kaetud voodis oli! Ja pehme padi, mida kallistada! Olin kuulnud räägitavat seitsmendast taevast- just sinna olin ma nüüd jõudnud. Esimene öö selles majas oli unustamatu. Kõikjal oli nii puhas, vaikne ja ilus. õhk oli puhas ja kosutav sisse hingata. Peas kumises mul järgmine lauluviis:
Minu kodu on Roslageni rannas Rootsis,
Kus lillede ja roheluse oaas.
Loodus embamas mind siin on imekaunis.
Oh, kuidas ma armastan siin seda maad!
Need laulusõnad pidasid paika- elada vabaduses ja tajuda kõike seda imelist enda ümber. Hommikupäike piilus meie tuppa terve ennelõuna.
Mõni nädal pärast Rootsi jõudmist jäin ma haigeks. Olin uimane ja hingata oli valus. Sõin varakult õhtust ja heitsin voodisse, et puhata. Teised tüdrukud andsid mulle oma hommikumantlid peale, et mul soojem oleks ja et ma rutemini terveks saaks.
õmblesin oma kõige ilusamast roosa-mustatäpilisest suvekleidist endale ööriided. Oma uues kodus oma uuel kodumaal tahtsin ma ka öösiti hea välja näha. Millised põnevad unenäod mind ees ootasid!
Ühel päeva laagris olles koputas keegi uksele. See oli Oskar koos oma sõpradega. Ilusad mehed puhastes riietes! Nad kandsid kaabusid ja ilusaid värvilisi kaelarätte, sügismantleid ja lakk-kingi. Üks meestest seadis end sisse lähima voodi serval. Oskar tuli minu voodi juurde. Valu oli hetkega kadunud. Lükkasin hommikumantslid kõrvale ja seadsin end Oskari kõrvale istuma. Meil, tüdrukutel, oli Rootsi kohta nii palju küsimusi esitada. Jutustasime neile, kuidas me siia olime tulnud, kaua reis kestis ja kui palju meid purjelaeval „Luise“ kokku oli, ning kuidas me oma uue eluga kohanenud olime.
Küsin ootamatult Oskarilt: „Kuidas on rootsi keeles “ma armastan sind”?“ Oskar vaatab tõsiselt mulle otsa ja sosistab mulle kõrva: “Jag älskar dig”. Selle peale naersid kõik lõbusalt. Oskar, miks sa tüdrukule nii ütlesid, küsisid teised. Ta ise küsis, kuidas see rootsi keeles kõlab, vastas Oskar ennastõigustavalt. Võib-olla sügaval sisimas soovis Oskar tõepoolest kellelegi meist need sõnad lausuda?
Uuesti koputatakse uksele ja sisse tormab Heldina. Poisid katavad oma näod kätega ja jooksevad õue. Teel välja kustutas keegi neist tule, nii et tuba muutus kottpimedaks. Heldina otsib terve toa läbi - katusealuse, riietekapi, voodialused ja isegi jakihunniku minu voodis. Meil oli kuu aega karantiini ja kellelgi ei olnud lubatud meid külastada.
Oskar oli sunnitud hiljem seletusi andma, sest ta teadis, et meid ei ole lubatud külastada. Meenub, kuidas Oskar ükskord hiljem jutustas, et suviti külastab neid palju turiste.
Ühel pühapäeva hommikul istusime sõbralikult maja kohvikus. Pärast paluti meid kohvikusse abilisteks. Saime 10 krooni nädalas taskurahaks. Selle raha eest sai tol ajal palju asju osta. Lähimast külapoest hankisin endale kõik vajaliku: seebi, hambaharja ja –pasta; järgmisel nädalal: väikesed käärid, nõela, niidi, kummipaela. Kõik, kes olid vähemalt 16-aastased, said 10 krooni nädalas.
Perekond Östermalm`ile kuuluva maja kõrvalhoones asus suur puukirst, kust leidsin endale sobivad riideesemed ja kangast. Leidsin paraja jupi valget riiet, millest tegin endale kombinee. Lisaks sellele õmblesin endale veel rinnahoidja.
Nüüd meenub mulle veel üks päev laagri toidusaalis. Östermalmidele kuuluva kohviku juures asus külalistemaja paljude väikeste tubade ja köögiga. Ûhes väikestest tubadest seisab mees raadio ees ja kuulab päevauudiseid Saksamaalt, sealsamas kõrval aga kuulab teine mees uudiseid Soomest.
Saksa uudistes öeldakse, et purjelaev „Luise“ vajus merepõhja. Laev sattus merehätta ja andis hädaabisignaali, kuid korduvatele katsetele vaatamata ei õnnestunud laeva päästa. Nähti, kuidas laeval olnud puit merepinnal hulpis.
Soomest tulid aga teistsugused teated. Purjeaev „Luise“ olevat õnnelikult Ålandilt Rootsi jõdnud.
Poeomanik tuli meie juurde, käes suur shokolaadikook. Olime laagris, kus sai alati nalja, olnud viis nädalat. Tundsime end juba nagu kodus. See koht oli meile armsaks saanud. Ükspäev aitasime pererahval kartuleid võtta. Seda tehti suure rõõmuga. Pere vanim poeg tõi meile põllule kohvi ja sooja toidu. Kõik olid rõõmsad ja ilm oli ilus.
Minu vanem õde oli mul õhtuti lehmalaudas abiks. Ta oli Heldina lemmik. Lisaks sellele töötasin ma veel talu köögis. Kes oli naabriperel abiks pesu pesemas, kes aitas põldu väetada. Suures aias oli palju õunapuid.
Järgmisel reedel oli meie kord õuekemmergut küürida. See ei meeldinud kellelegi, kuid töö vajas tegemist.
Laagris anti välja eestikeelset ajalehte. Oli laupäev ja kolm eesti naist koorisid kartuleid. Üks naistest asub päevauudiseid lugema ja hõikab mind mõne aja pärast enda juurde. Ma katsin parajasti laudu. Tule siia ja loe seda! Alustan lugemist ja lehes kirjutatakse Saaremaalt pärit iludusest. Kirjutatakse, et neiu...(minu nimi) ei tohiks kanda oma punast mantlikest, et tema ilus keha paremini näha oleks. Olin elevil. Laagris oli ju palju Saaremaa neide, aga et just minust kirjutati.
Läksin seejärel ühe oma toakaaslase juurde ja küsisin, mida ma peaksin õhtul tegema. Köögis oli ju nii külm ja kõle alati. Otsustame, et kannan õhtul sinist sitsikleiti ja lühikest sik-sak vööga jakki. Eesolev õhtu tõotas tulla põnev.
Ûkspäev avastas majaomanik, et ühel akendest on pragu sees. Heldina organiseeris meile uue toa, mis asus tema kolme venna toa lähedal. Seal oli palju lõbusam. Igal õhtul kostus vendade toast ilusat muusikat ja õhtuti käisid poisid meil külas. Meie toa uks oli alati praokil ja me lausa põlesime põnevusest.
Ühel õhtul korraldas poeomanik (prk Nyberg) meile, põgenikele, lõbusa äraolemise. Kõigepealt vaatasime filmi, siis oli pidulik õhtusöök ja kohv koogikestega. Lõpuks jõudis õhtu öösse ja oli aeg kodu poole teele asuda. Väljas ootas meid kari rootsi noormehi, kes sõidutasid meid jalgratastel koju, olgugi et külast oli laagrisse lühike maa. Minu noormees sõitis kõige ees.
Tol ajal olid tänavad kitsad. Sadas uduvihma. Nägin, et meile tuleb vastu auto. Hõikasin teistele, et auto tuleb ja minust saadi aru. Tõlk sõitis meie kõrval ja ma palusin tal mind sõidutavalt noormehelt küsida, kas ma olen raske. Sain vastuseks, et ma olen kerge kui lind.
Meenub, et ma leidsin sellest suurest puukirstust paari talvesaapaid. Enne kui laagrist lahkusime, sain endale tumepruuni talvejaki. Ostsin endale poest väikese reisikoti, mis oli nii väike, et oleks sobinud väikesele koolilapsele koolikotiks, aga mulle oli sellest küllalt.
Heldina askeldas ühe eesti pere toas ja märkas, kuidas nad Eestist kaasa võetud suitsusinki ja leiba sõid. Heldina oli üllatunud ja küsis, kas teil süüakse sellist toitu iga päev, meile on see pidusöök?
Ühel õhtul hilinesime õhtusöögile. Keegi Eesti mees ütles meile, et täna ei kõlba kartulit süüa. Ta ütles seda ka teistele. Selle peale ei julgenud me kartuleid proovida. Eesti mees lubas halva toidu peale kuningale kaevata. Iga põgeniku kohta maksis riik võõrustajaile korraliku summa.
Heldina oli pettunud ja ütles meile, et ise tulete nii kohutavast kohast ja nüüd kaebate toidu üle.
Tol õhtul oli söögiks stoovitud kartulid ja suitsuvorst. Vorst maitses teisiti ja see toit oli meile võõras. Hiljem saime aru, et meile pakutud toit ei olnud halvaks läinud ja kõlbas süüa küll.
Sõime kaks korda päevas- hommikul ja pärastlõunal. Ühel õhtul mängisime meie toas- keegi pidi tegema lamba häält ja siis teised pidid püüdma seda matkida. Milline lõbus mäng! Sel õhtul ei olnud rootsi poiste toast muusikat kuulda. Huvitav, mis nad küll meist mõelda võisid. Ehk arvasid, et häälitsemine oli sõja läbielamiste raske tagajärg.
Saime teada, et peagi tuleb meil laagrist lahkuda. Olime kurvad ja keegi meist ei teadnud, kuhu meid järgmiseks saadetakse.
Lahkumispäev lähenes. Sõitsime bussiga veel viimast korda arstlikusse kontrolli. Sinna oli paar kilomeetrit. Me olime terved. Mul olid ilusad valged hambad nagu pärlikee. Järgmisel päeval lahkusime laagrist.
Oli varajane hommikupoolik ja ma istusin bussis. Väljas oli endiselt pime. Mulle anti ümbrik aadressi ja paberilipikuga, mida ma ei tohtinud mitte mingil juhul kaotada. Meid juhatati Norrtälje rongile. Sõitsin esimest korda elus rongiga. Meil oli kaasas tõlk. Reis kulges esmalt Örebro`sse ning sealt järgmisel päeval bussiga edasi. Reis algas kui väljas oli veel pime ja lõppes, kui väljas oli jälle pime.
Ma ei julenud ümbrikut avada.
1.augustil 1947. aastal jõudsin koos oma vanema õega Alingsås`i. Täna on meie perekonnast elus viis inimest: neli õde ja vend, kes kõik elavad Rootsis. Minu vend elab Järfälla`s, kaks nooremat õde elavad Avestas ja minu vanem õde elab Varas. Kahju, et me üksteisest nii kaugel elame. Vananedes muutub kõik ja kõik ei ole enam nii lihtne kui noor olles.
Mina elan endiselt Alingsås`is ja olen abielus rootsi mehega. Meil on kolm tütart, kelledest kaks on abielus ja ühel on elukaaslane. Meil on 8 lapselast- viis poissi ja kolm tüdrukut. Neist vanim saab varsti 19-aastaseks, noorim on 6-kuune. Isak sündis selle, 1994., aasta alguses. Mõni aasta tagasi sündis mu noorimal tütrel 23. septembril poeg, kelle nimi on Sebastian. Mõelda vaid, et just sel kuupäeval alustasime põgenemist Rootsi. Ma olin nii õnnelik, et Sebastian just sellel kuupäeval sündis.
Ülaltoodu kirjutamine võttis mul aega kaks päeva. Meelde tuletamine ja mälestuste kirjapanek võttis kaua aega. Kirjutasin hingelt kõik, mida mäletan põgenemisest Rootsi purjelaevaga „Luise“.
Tahaksin lõpetada järgmiste sõnadega:
Oleme tükike kõiksuses....
Suured tänud kapten Mihkel Hiiuväinale osutatud abi eest.
