Jutustus nr. 7

Aino Põldes, neiupõlvenimega Jõesaare, Toronto, Kanada.

 (1916-2005) Eestikeelne originaaltekst

Minu mälestused põgenemisest Rootsi laevaga „Luise“:

Oli 1944. aasta sügis. Olin Karja koolis õpetaja. Ûhel päeval septembri lõpus jõudsid minuni kuuldused, et Laugu sadamast lahkub peagi laev põgenikega. Et päevasel ajal Leisi asulasse jõudmine oli keeruline, sõitsime sinna kastiautos. Kui kohale jõudsin oli kastiauto pilgeni täis. Saksa sõjaväe haigla oli just kolinud Viljandist Leisi koolimajja, ning enamik auto kastis olijatest olid haigla töötajad. õnneks leiti mulle koht.

Kui randa jõudsime paistis laev „Luise“ kaugel ankrus. Jõudsime küll randa, kuid rahvast laevale sõidutamas polnud millegipärast enam kedagi. Veetsime öö rannas palgihunnikute varjus. Järgmisel päeval sõidutati meid väikese sõudelaevaga suurele laevale. Mäletan, kuidas randa tuli üks mees kaasas terve koormatäis mööblit. Seda nähes lausus laevakapten otsustavalt: „Võtke kaasa ainult hädavajalik, mööbel jääb maha!“ Mees sõitis koos oma mööbliga tagasi sinna, kust oli tulnud.

Kui laev lõpuks purjed heiskas, oli see pilgeni täis inimesi sülelastest vanuriteni. Alguses kulges reis takistusteta ja tuulesuund oli õige. Vastu ööd aga tõusis tormituul. Kapten jäi haigeks ja insener Freivald võttis juhtimise üle (ta oli varem juhtinud purjelaeva Soomes). Osa purjedest langetati, vältimaks madalikule sõitmist. Sõitsime 2 tundi põhja suunas, siis aga muudeti kurssi lõunasse. Laeva tungis vesi ja uppumisoht oli suur.

Inimesed reageerisid erinevalt. Ûhed nutsid, teised palvetasid, kolmandad vaikisid ja neljandad pöördusid kõva häälega Taevaisa poole. Kuid suurem osa aitas laevast vett välja pumbata, isegi naised. Paljud mehed olid täiesti rivist väljas- liigsest alkoholi tarbimisest ja merehaiguse tõttu.

Tahtsime anda hädamärguannet. Keegi tõi aluspesu, mis alkoholiga läbiimmutati ja siis põlema süüdati. Varsti märkasime läheduses saksa allveelaeva. Ütlesime, et oleme teel Saksamaale. Laeva tungis vett ja me palusime nende abi. Nad küsisid, kas meil on pardal ka mõni sõdur. Me noogutasime ning selle peale lubasid nad meile peagi abi saata.

õnneks õnnestus meestel laevas olnud auk parandada ja hommikuks tuul vaibus. Päevavalguses nägime eemal paistvat maismaad. Kellelgi polnud õrna aimugi, kuhu olime sattunud. 4 meest sõitsid väiksema paadiga randa, et pärida asukoha järele. Soomlased sõidutasid sõbralikult neli meest oma mootorpaadiga tagasi laevale. Selgus, et olime jõudnud tuntud saarele Soomes. Meile juhatati kätte lühim tee Rootsi ning me jätkasime reisi. Teel kohtasime Rootsi alust, mis juhatas meid Furusundi sadamasse, kus ootas meid ees suur hulk teisi põgenikke. Ka meile leiti katus peakohale Rootsi suvepansionaatides. Rootsi Lotta`d olid väga sõbralikud. Olime õnnega koos, et pääsesime punase draakoni lõugade vahelt.