Jutustus nr 8
Ivi-Mai Schöön, Askim Göteborg.
Minu isast:
Voldemar Freivald sündis 21. märtsil 1896. aastal Sankt-Peterburgis Johannes Freivaldi ja tema abikaasa Anna Karolina; kes mõlemad on pärit Kallastelt, Peipsi põhjakaldalt; pojana. Voldemar oli Kiievi Polütehnikumi haridusega insener, kelle viimaseks töökohaks vabas Eestis oli AS Mootor, mis tegeles reisijateveoga üle kogu Eesti.
Saksa okupatsiooni ajal sai ta Sideministeeriumilt käsu korraldada järelevalvet Saaremaal ja Hiiumaal ehitatavate laevade üle. See tähendas korduvaid ametireise ehitusplatsidele. Sõjaajal talvel sai mandrilt saartele hobusega üle jää.
1944. aasta suvel muutusid järelevalvetööd pingsaks. Saksa ametivõimud soovisid, et laevad oleksid kiiremas korras sõidukõlblikud, juhul kui peaks osutuma vajalikuks saksa sõjaväe evakueerimine. Eestlaste huvides oli aga venitada ehitustöödega nii kaua kui võimalik, et siis valminud laevadel Eestist põgeneda. Nii lasti ühel ilusal suvepäeval vette Artur Randsalu kätetööna valminud laev. Köied hõõruti sisse rohelise seebiga, et hõlbustada laeva vettelaskmist. Vette laev küll lasti, kuid päris sõiduvalmis see siiski ei olnud. Sellele vaatamata tegi laev oma esimese sõidu Rootsi, pardal sadakond põgenikku (kui ma ei eksi).
Isa armastas purjetada ja oli Tallinna Jahiklubi liige. Tema enda purjelaev aga konfiskeeriti Nõukogude võimu poolt juba esimese okupatsiooni päevil, mil kõik Tallinna sadamas seisnud laevad transporditi sleppis Leningradi.
Järelvalveametnikuna õnnestus tal kindlustada meie perekonnale koht suuremas mootorpaadis, mis pidi reisi alustama Saaremaalt. Paadiomaniku nime ei saanud meie, lapsed, kunagi teada ja nagu hiljem selgus, jäeti meid ka laevast maha.
Suure pommitamise ajal 9. märtsil 1944. aastal elasime veel Tallinnas ning alles suvel õnnestus meil Saaremaale pääseda. Asusime elama ühte mõisa Leisi lähedal. Käes oli lõikuseaeg. Ilm oli ilus. Mandrilt jõudis saarele üha uskumatumaid ja uskumatumaid uudiseid. Lõpuks saabus vaikus, mille tähendust isegi meie, lapsed, mõistsime.
Meie perekond koosnes isast, hambaarstist emast (Ida Freivald, sündinud 22. veebruaril 1896), minu vennast Are-Ennust (sündinud 17. veebruaril 1934) ja minust (sündisin 17. jaanuaril 1931). Ema kannatas ischiase all, mistõttu me hilinesime lavale, millega pidime põgenema. Kuidas me lõpuks nende inimeste hulka sattusime, kes kogunesid Leisi randa, et põgeneda laevaga „Luise“, ma ei tea. Niisamuti nagu ma ei tea, kas isa teadis sellest põgenemise võimalusest juba varem või oli see vaid õnnelik juhus, et just sel ajal randa sattusime.
Mulle meenub, kuidas laevalt hakati tagasi saatma reisijate pagasit, sest last oli liiga raske, ja kuidas täiskasvanud tundsid muret, et osa laevapersonalist otsustas mitte kaasa sõita ning suundus tagasi randa.
Reisist endast ei mäleta ma suurt midagi, kuid panen kirja selle, mis meenub. Kuupäevad ja kellaajad ei tule mul meelde. Meenub, et laeva lekkima hakates visati suur hulk paberipuitu üle parda ning kuidas kapten laevas olnud auku parandades jalga vigastas, millest tal kõrge palavik tõusis. Kui ma ei eksi oli see siis, kui minu isa mõnda aega laeva juhtis. Ta selgitas meile, et tuule suunda arvesse võttes tuli meil muuta kurssi põhja suunas ning kuna laev oli valgustamata, ei tulnud Rootsi skääride vahel laveerimine kõne alla.
Meie lähedalt möödus mustjashall allveelaev. Laeva tornist vaatas välja mees mustas nahkmantlis. Ühtegi rahvuse tundemärki ei paistnud. Mitmed täiskasvanud hüüdsid erinevates keeltes abi järele. Neile ei vastatud. Võõras mees pidi hästi nägema meist neid, kes parajasti tekil olid. Mõne aja pärast kadus mees taas laeva sisemusse ja sulges enda järel luugi. Kui allveelaev taas meresügavusse kadus, võtsid mõned naised üles „Jumal sul ligemal....“-viisi ja ma teadsin, et nüüd ollakse valmis halvimaks. Nii meenub mulle alati selle lauluga allveelaevaluugi avanud mees mustas nahkmantlis.
Mönevõrra piinliku mälestusena on meeles, kuidas me sellel tormisel, külmal ja halastamatul merel kopsikusse olime sunnitud pissima.
Ålandilt tuli mootorpaat mõne mehega, rääkis täiskasvanutega ja sõitis siis kiiresti jälle tagasi. Mõne tunni pärast oli sama mootorpaat jälle platsis, kaasas 50-liitrine piimanõu laevas olnud lastele. Minu teada juhatasid nad meile muuhulgas ka õige kursi kätte.
Kui meile Rootsi alus Furusundi lähedal vastu tuli, olin ma parasjagu teel tekile. Oli vaikne ja pime õhtu. Vesi peegeldas majadest ja õuedest paistvaid tulesid. Olime elanud 6 aastat hirmus ja pimeduses, nii et ma ei mäletanudki enam õieti, kui ilus on välisvalgustus õhtupimeduses. Astusime maale.
Meile anti varjupaik Furusundi Rahvamajas. Meenub, kuidas me tihedalt üksteise kõrval lauas istusime ja kuidas meile tass kuuma puljongiga kätte pisteti ja kui hästi see maitses. Me laulsime ja naeratasime võõrustajaile tänutäheks. Järgmisel hommikul, kui ärkasime, märkasin Randsalu uut laeva Furusundi sadamas. Mind valdas eriline kindlustunne. Oli see teadmisest, et meid oli siin palju või primitiivsest massipsühhoosist- meiega ei saa midagi halba juhtuda, sest meid on nii palju. Tõsi ta oli- meid oli liiga palju ühe väikese suvesaare jaoks nagu Furusund seda on.
Toitu valmistati avatud sõjaväeköögis kolmes vahetuses. Hommikusöögiks oli kaerahelbepuder, õhtusöögiks midagi muud maitsvat ja neljapäeviti loomulikult hernesupp.
Rootsi keelt hakkasime õppima köögitoimkonnas olles. Meenub, kuidas Linda Jõesaare ükskord köögitoimkonnast naastes rõõmustas ühe uue õpitud sõna üle: „Sibul on lök“- st, et sibul ajab nutma. Pärast seda teadsid kõik, kes parasjagu ruumis olid, et sibul on rootsi keeles lök.
Järelsõna:
Mul on alles nn hädaabiviisa, mis on kirjutatud minu nimele “sissesõiduks ja viibimiseks riigis 14 päeva alates 29. septembrist 1944”, välja antud Furusundis, all tempel “Landsfiskaren i Norrtälje”. Minu hädaabiviisa number on 119513, seda kutsutakse “Sissesõiduandmete nr. 119513”.
Hädas olles lauldi „Jumal sul ligemal“:
Jumal sul ligemal ihkab mu vaim,
Üles siit vaevaööst kannab mind aim.
Kasvab mu ahastus, ainult üks laul mul suus:
Jumal sul ligemal ihkab mu vaim!
Kui tee ka vaevane, mis käia mul,
Viib ta mul ometi ligemal sul,
Inglid mind armsasti kutsuvad taevasse.
Jumal sul ligemal ihkab mu vaim!
Ja kui siit muremaalt kutsud sa mind,
Koju, kus igavest leian ma sind,
Taevasse elama lauluga tulen ma:
Jumal, sul ligemal ihkab mu hing!