Jutustus nr. 2

Salme Haara, neiupõlvenimega Hiiuväin, Uppsala.

Alljärgnev jutustab minu elu raskeimatest aastatest Teise maailmasõja ajal. Need olid aastad, mil elasime pideva hirmu all, et kohe tulevad vene sõdurid ja küüditavad meid Siberisse. Viimane leidis tavaliselt aset öösiti, kui kõik inimesed magasid rahulikult oma kodudes. Meenub, kuidas üks segaduses olnud väike poiss vene sõduritele oma vanemate peidupaiga kätte näitas, ning kuidas siis mõlemad vanemad Siberisse saadeti.

Paljud inimesed meie külast kadusid. Külm, nälg ja raske töö koonduslaagrites lühendasid küüditatute eluiga ja piinasid. Need, kes kodumaale jäid, elasid pideva hirmu all, paljud varjasid end venelaste eest metsas.

Siis tulid sakslased ja koos nendega lootus, et elu läheb paremaks. Viimane osutus aga vaid unenäoks, sest aastad saksa võimu all ei olnud mingi meelakkumine. Kolm aastat hiljem tuli teade, et venelased on taas Eesti poole teel. Olin siis 17- aastane. Elasime Saaremaal, kus minu vanematel oli talukoht ja palju loomi. Minu isale kuulus suur purjelaev nimega „Luise“, millega ta vedas Saaremaa ja Tallinna vahet erinevaid tarbeesemeid, puitu jmt.

Elu vabas Eestis oli hea- toit tuli lauale oma aiast ja isa teenis piisavalt selleks, et soetada perekonnale eluks muud vajalikku. Sõda aga muutis kõik. Kui venelased olid juba jõudnud Tallinna alla, hakkas mu isa põgenemist planeerima.

Mulle meenub viimane õhtu isatalus. Kõik olid kurvad ja nutsid koos sõpradega, kes Eestisse maha jäid. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas nii paljud teada said, et me kavatsema ära sõita - inimesi voolas kokku kõikjalt ja kõik soovisid kohta isa laevas. Isal tuli langetada raske valik. Lõpuks saabus lahkumise päev. Isa valetas sakslastele, et sõidame Saksamaale.

Toiduks oli kaasas enne reisi isa ja ema poolt tapetud siga, kartulit jmt. Toitu valmistati suures katlas. Oli ka neid, kellel polnud üldse toitu kaasas- nemad sõid koos meiega.

Kokku oli laevas 200 inimest ning reis ei kulgenud ilma takistusteta. Isal oli laevas abiks üks noor poiss, kes öö enne ärasõitu oli laeva sisse augu teinud. Poiss ise laevale ei tulnud ja ärgitas ka teisi mitte kaasa sõitma hoiatades, et laev läheb merel põhja.

Kui olime saarestikust läbi jõudnud, muudeti kurssi ning suundusime Rootsi suunas. Ilm oli ilus. Nägin eemal põlevat Tallinna. Hiljem tõusis torm. Pardarolijatel tekkis hirm. Lapsed nutsid ja paljud jäid merehaigeks. Suured tugevad mehed lamasid laeva põrandal ega suutnud isegi pead tõsta.

Torm puuris poisikese poolt laeva tehtud augu veelgi suuremaks, millest tungis üha rohkem vett laeva. Vaevu-vaevu suudeti vesi laevast välja pumbata. Peaaegu kõik mehed olid merehaiged, mistõttu neid, kes suutsid vett välja pumbata jäi üha vähemaks. Suure vaevaga õnnestus isal laevas olnud auk ära parandada. Parandustööde käigus aga juhtus õnnetus- isal läks pind küüne alla, ta sai veremürgituse ja tal tõusis 40-kraadine palavik.

Nägime merel mitmeid väikesi paate, milledest paljud ei jõudnud kunagi sihtkohta ja vajusid merepõhja. Me ei saanud neid mitte kuidagi aidata. Merlained olid kõrged ja paadid näisid imetillukeste mustade täpikestena laineharjal. Seda oli valus vaadata.

Ühes nendes väikestes paatides oli perekond- ema, isa ja väike laps ema süles. Nad hüüdsid appi. Äkki keset tugevat tormi kadus väike mootorpaat meresügavusse. Seda nähes puhkesin lohutamatult nutma. Mõtted keerlesid ümber armsa kodumaa. Mõtlesin kõigile neile, kes meist maha jäid, meie kodule ja loomadele.

Me ei saanud endaga just eriti palju asju kaasa võtta. Isa ütles, et võime ainult õmblusmasina endaga tuua ning lisas, et kui maale jõuame ja tööd saame, ostame kangast ja õmbleme endale uued riided. Minu vanim õde Leida oskas väga hästi õmmelda.

Lõpuks jõudis reis õnneliku lõpuni. Olime kõik raskused üle elanud ja taamal paistis maa. Üks laev tuli ja hoolitses kõigi haigete eest. Nad sõidutati Norrtälje haiglasse. Minu isa oli üks haigetest. Meie, kes olime terved, läksime maale. Kõik arvasid, et oleme jõudnud taevasse (paradiisi). Suur rõõm oli näha põlevaid lambikesi. Kodus olid alati paksud kardinad akende ees ja põles vaid üks lamp korraga.

Taevaisa aitas meil üle elada kõik raskused, millega kodumaalt põgenedes silmitsi seisime. Olime jõudnud teisele poole Läänemerd- Furusundi, kuhu jäime üheks kuuks. Me saime hästi süüa ning head inimesed olid kogunud meie tarvis hulga riideid ja jalanõusid. Kõik olid kohustatud läbima arstliku kontrolli. Elu Furusundis oli vägagi hea. Usun, et saabumist uuele kodumaale mäletatakse kui ilusat mälestust.

Furusundist saadeti meid edasi Enköpingisse, kus olime karantiinis. Enne Enköpingisse saabumist olime mõnda aega Stockholmis, kus käisime saunas. Kõigile määriti mingit halvastilõhnavat salvi juustesse. Hiljem selgus, et see oli täitõrje.

Siis sõitsime edasi Enköpingisse, kus magasime tennisehallis paberlinadega kaetud madratsitel. Mäletan seda lõputut krabinat, mis kõrvu lõikas, kui keegi öövaikuses külge keeras. Kuid keegi ei kurtnud ja kõik leppisid tingimustega, milles elasime. Jäime sinna üheks kuuks. Laagrist lahkuda ei olnud meil lubatud, võisime liikuda vaid tennisehalli ümbruses. Laagrit ümbritses traataed ja värava ees seisid kaks relvastatud sõjaväelast. Keegi ei tohtinud territooriumilt lahkuda. Mulle meenub, kuidas kohalikud tüdrukud ja poisid meile puuvilja tõid. Mitte kunagi mu elus ei ole õun maitsenud nii hästi kui siis.

Kuu aja pärast paigutati meid meie esimestele tööpostidele. Tööjõudu otsiti tööturuameti kaudu ja me sattusime erinevatesse paikadesse Rootsis. Mina sain tööd ühe aedniku juures Enköpingis. Ma ei osanud sõnagi rootsi keelt. Mulle asetati paber aadressiga seljale, et bussijuht teaks, millal mind maha lasta.

Oli novembri hilisõhtu ja õues oli juba pime. Bussipeatuses seisis minu tööandja ja ootas mind. Kõige raskem oli ületada keelebarjäär. Ta rääkis vahetpidamata ja ma ei osanud talle sõnagi vastu öelda. Ma sain eraldi väikese toa teisel korrusel. Pakkisin lahti oma asjad ja läksin õhtust sööma. Suur rõõm oli tõdeda, et olin sattunud äärmiselt sõbralikku ja lõbusasse perre.

Alguses oli raske, kuid peagi õppisin, mida minult oodatakse ja päev-päevalt läks aina paremaks. Perenaine oli kooliõpetaja ja ta ostis mulle sõnaraamatu, mille abil õpetas ta mulle õhtuti rootsi keelt. Kuu aja pärast suutsin juba üht-teist aru saada. Ma ei unusta kunagi seda päeva, kui ma köögis pannkooke küpsetasin ja selle pere vanaema mult küsis, mis ma teen. Ma pöörasin ümber ja vastasin talle rootsi keeles, et küpsetan meile pannkooke. Olin nii õnnelik, kui vanaema hiljem pererahvale jutustas, mida ma olin rootsi keeles öelnud.

Minu sulandumine ühiskonda tuli nutu ja naeruga. Olen nii tänulik kõigile neile inimestele, kes mind aitasid ja toetasid. Minusse suhtuti kui pereliikmesse.

Minu ülesandeks selles peres oli lüpsta lehmi, eraldada koor piimast, valmistada võid ja koristada, hiljem hoidsin ka väikest beebit. Ainult õhtud, mil olin üksi, venisid. Olin ju kõigest 17-aastane ja läheduses ei olnud ühtegi minuvanust, kellega võinuksin sõbruneda. Kuid aeg läks edasi ja koos keeleoskusega tulid ka sõbrad.

Tahan tänada Gunvorit ja Oskarit Enköpingis minu eest hoolitsemise eest ja et nad avasid mulle oma kodu uksed. Aitasite mind kõiges. Kallistused Teile Salmelt!

Olin nende juures 8 kuud, siis suundusin Eskilstunasse, kus aastatel 1945-1960 töötasin haiglaõena. Suured tänud kõigile, kes meid siin Rootsis on aidanud. Tänavu, 24. septembril 1994. aastal, saab 50 aastat sellest, kui lahkusime Eestist.

Ei oskagi midagi rohkemat lisada. Olen õnnelik inimene, et kõik on läinud just nii, nagu läinud on.