Jutustus nr 11

Annalt Eskilstunas  

Väike jutustus põgenemisest Rootsi

(Annalt)

  Olen viimane meie perekonnast, kes on endiselt elus ja soovin seetõttu jääda anonüümseks. Kutsugem mind Annaks - nii oli minu vanaema nimi, keda ma väga armastasin ja kes jäi meist maha Eestimaale.

  Minu isapoolsest suguvõsast ei ole keegi elus. Üks vend hukati ja teine saadeti Siberisse, kust ta kunagi tagasi ei tulnud, või sattus ta hoopis saksa vangilaagrisse. Nad olid siitilmast lahkunud.

Vanaema ei tahtnud meiega Rootsi tulla. Ta oli sünnitanud kolm last, kes kõik põgenesid läände. Kuid ta oli öelnud, et oluline on, et lapsed ja lapselapsed hästi elaksid....

  Vanaema oli tugev isiksus - imetlusväärne naine, keda me kõik nii väga armastasime. Eriti mina. Keegi hea inimene oli vanaemal aidanud venelaste eest end pööningule peita, et teda Siberisse ei saadetaks. Vanaema oli kolinud sinna Tartust ja jäi sinna oma elu lõpuni. Ta oli üle 80-aastane kui ta suri.

  Kui see naine, kes vanaemal varjuda aitas, meile 1974. aasta suvel Stockholmi külla tuli, oli tal mulle kaasas suur heegeldatud õlarätik, mille ta oli heegeldanud enne abiellumist. Nüüd on ta surnud.

  Rätik on mul siiani alles ja puutumatult kilekoti sees. Ma ei taha seda pesta, sest siis kaoks sellelt vanaema ja tema puhtuse lõhn. Igakord kui kappi koristan, tunnen seal vanaema seebi ja tema headuse lõhna.

 

  Tunnen end siis nii väiksena....

    

  Miks ma alustasin kirjutamist just oma vanaemast?

  Võib-olla seepärast, et kohtasin mõni aeg tagasi meie linnas elavat eestlast - Mati Nõmme. Sattusime ühes õhtusöögilauas kõrvuti istuma. Rääkisime tühjast-tähjast. Ühtäkki mainis ta, et kogub tema vanaisa laevaga Rootsi põgenenutelt mälestusi. Laeva nimi oli LUISE.

  Minu üllatus oli seda kuuldes nii suur, et unustasin aja ja koha, milles viibisin. Luise...Luise?...Just sellist nime kandis laev, millega Rootsi olime tulnud. Nii oli mulle mu vend rääkinud. See pidi olema seesama laev. Pole ju võimalik, et eksisteeris kaks ühe ja sama nimega laeva? Kahju, et kõik olid lahkunud ja mul ei olnud kelleltki küsida.

  Mati rääkis erilise soojusega oma vanaemast ja vanaisast, kelle perekonnanimi oli Hiiuväin. Minu mälestustes oli sellel nimel koht. Mäletasin õieti, nad olid olnud vabakoguduslased. Mati otsis oma juuri ja tahtis Rootsi põgenemisest rohkem teada saada. Laevaga „Luise“ 1944. aastal Rootsi tulnutega otsis Mati kontakti Eesti Päevalehe kaudu.      

  Meil oli teineteiselt palju küsida, kuid ühe õhtusöögi laua ääres ei jõua ju ometi kõigest rääkida. Leppisime kokku, et järgmisel korral kohtume minu juures.

Rääkisin talle, kuidas ma oma mälestuste kirja panemisega 252. leheküljele olin jõudnud ning et viimases peatükis kirjeldan Tallinna külastamist 1991. aastal. Pärast seda juhtus midagi minu eraelus ja ma ei suutnud enam kirjutada. Ei suutnud enam keskenduda ega loominguliselt mõelda ning ei leidnud kirjutamiseks õiget aega ega kohta. Ja Lundi professor, kes käsikirja ootas, muudkui kiirustas takka. Loomulikult kavatsesin ma raamatuga enne ühelepoole saada, kui vanadusega mõistuse peaksin kaotama. Ma ei taha surra enne kui valmiskirjutatud raamat mu kätel puhkab. Minu enda raamat. Jutustus minu ema sünnist 1896. aastal kuni tänaseni, 1994. aastani - justnagu Vilhelm Moberg`i romaaniseeria „Väljarändajatest“ kuni tema „Viimase kirjani Rootsile“, kus Kristiina sureb astrahanõun käes. Just nii jutustasin ma Matile. Siiski tahan lisada mälestuse oma hingesugulase Mati raamatusse. Kuid seda kindluse mõttes mõnevõrra lühendatult ja korrigeeritult.

Kohtusin Matiga  ühel reede pärastlõnal. Hiiuväinade tütrepoeg. Uskumatu!

Istusime mitu tundi minu köögis laua ääres. Peale tema enda perekonna oli veel vähemalt neli perekonda, kes olid käesoleva raamatu ilmumise vastu ülisuurt huvi tundnud. Rääkisime, esitasime küsimusi ja võrdlesime saadud vastuseid.

Võtsin välja oma käsikirja need leheküljed, mis rääkisid Rootsi põgenemisest. Jah, palju klappis...enamik minukirjutatust klappis.

Aga see mootorivärk? Minu teadmist mööda oli laeval mootor.

  Köögi laud oli täis ajalugu ja me mõlemad täis äärmist entusiasmi.

Enne põgenemist

Elasime Saaremaal, kuhu olime kolinud Tallinnast. Pakkisime esmavajaliku ja suundusime veoautokastis Saaremaale.

  Saaremaal oli rahulik. Isegi koolid töötasid ning mina ja mu vend jätkasime oma kooliteed gümnaasiumiastmes Kuressaares. Elasime ühiselamus.

   Minu isa oli Eesti Vabariigi päevil mereväeohvitser.

  Vene ajal küüditati koos paljude teistega, kuid õnneks õnnestus tal hiljem kodumaale naasta. Nagu ma hiljem teada sain, olevat nad laevaga Tallinna suunas põgenenud. Laeva aga pommitati, mistõttu paljud pardalolnud hukkusid. Vaid parimatel ujujatel õnnestus maale ujuda ja Soome lahes asuvale saarele jõuda. Seal varjasid nad end seni kuni maismaale tulek endast enam ohtu ei kujutanud. Üks ellujäänutest, kes oli elukutselt sukelduja, andis meile teada, et isa on elus. Kui isaga kord taaskohtusime, oli ta omadega täitsa läbi. Meile, lastele, ei räägitud kõigest, mida isa oli pidanud läbi elama, kuid üksjagu saime teada meiegi. Maailmas on juhtunud hullemaidki asju ning inimesed kõigele vaatamata  siiski ellu jäänud.   

  Eesti oli olnud sakslaste poolt okupeeritud 1941. aasta augustist alates. Sakslased mobiliseerisid kõik vähemalt 16-aastased poisid, kelledest enamik saadeti Venemaa suunas. Ka meie isa mobiliseeriti ja saadeti Eesti vägede juurde Saaremaale. Maal olles lubati tal kanda Eesti mereväevormi.

*

  Oli suvi ja aasta 1944. Venelaste pealetung ja sakslaste suured kaotused Venemaa all olid kõigile teada. Suvevaheajal olid kõik õppurid sunnitud töötama. Mis tahes vaatenurga alt kaalutledes tundus kõige praktilisem, et mina ja mu vend valiksime mõlemad talu, kus raha teenida. Talud asusid teineteisest jalgrattatee kaugusel ja igal pühapäeval saime olla koos.

Mõistsime, et olukord oli sakslaste jaoks ohtlikuks muutumas. Komandandi hõiked ei kõlanud enam nii enesekindlalt kui vanasti ja külas arutati erinevate põgenemisvõimaluste üle. Mandrilt koliti üha enam saartele - eriti Saaremaale ja Muhusse. Paljud olid juba laevade ja paatidega Rootsi suunas teele asunud.

  Vaatamata sellele, et sakslased olid enamik laevadest oma kontrolli alla võtnud, oli enamikel mõni vana alus, mootorpaat või muu  väiksem paat kuhugi kõrvale pandud või ehitati salaja uut. Saime usaldusväärsetest allikatest teada, et Vene väed on üha lähedamale jõudmas; et Eesti lõunaosa oli taaskord venelaste poolt okupeeritud ja et peagi langeb ka Tallinn nende kätte.

Algas palavikuline Rootsi põgenemise võimaluste otsimine. Isa tegi kõik, et kindlustada meile koht mõnel laeval.

  Isa rääkis meile, et tal oli õnnestunud saare lõunaosast hankida mootorpaat ning et meid võetakse peale meie küla lähedal asuvast sadamast. Kõik toimus loomulikult äärmiselt salaja ja olgugi et randasid valvati saksa vägede poolt, õnnestus paljudel siiski merele jõuda.

  Me ei teinud just eriti palju ettevalmistusi. Kodu olime kord juba jätnud- Tallinna. Eluks esmavajalik ja mõned mälestusesemed oli kõik, mis me Tallinnast kaasa olime võtnud. Pakkisime oma asjad omaõmmeldud seljakottidesse ja ema kontrollis, et me midagi üleliigset kaasa ei võtaks- tal oli kogemusi põgenemisest Esimese maailmasõja päevil. Siis aga saime teada, et perekond, kellega koos pidime põgenema, oli sakslaste poolt arreteeritud. Kõik peale pereisa lasti peagi õnneks vabaks. Nüüd olid meil asjad pakitud, aga polnud paati või laeva, millega põgeneda.

Septembri 20. öösel seadsime end ranna poole teele. Hiilisime üksteise kõrvale hoides  läbi metsa. Olime viiekesi? Lugesin siluette pimeduses ja hingasin kergendatult teada saades, et terve pere oli koos.

Enamik taludest olid tühjad, inimesed olid paaniliselt põgenenud. Kuulsin, kuidas lehmad ammuusid ja koerad haukusid - põgenedes jäeti ju maha kõik. Elu on armsam mis tahes varast!

Lõpuks jõudsime randa ja üritasime end peita saksa sõdurite eest. Saime teada, et veidi rannast eemal on kalalaev, millele veeti inimesi väikese sõudepaadiga. Minu vend hüppas esimesena paati, kuid avastas siis, et paadis on auk ja ujus tagasi randa.  

  

  See laev lahkus meieta.

Mu vend oli läbimärg. Olime sunnitud suunduma lähimasse tallu, et ta saaks lõkke ääres end soojendada ja oma riided ära kuivatada. Istusime seal ja hoidsime hinge kinni, et suits meid ei reedaks. Kuid see juhtus siiski ning mõne aja pärast olidki saksa sõjaväelased platsis.

  Nüüd oleme omadega õhtal, mõtlesime, ja nägime, kuidas nad käsi püstolite järgi sirutasid. Oleks nad julgenud kasvõi üht meist käegagi puudutada, oleks neil endalgi kriips peal olnud, sest nii minu isal kui vennal oli samuti relv. Seda sakslased aga ei teadnud. (Isa oli mu venna välja õpetanud ja ta oli tubli kütt. Vend pidi järgmisel kuul, oktoobris, saama 16. aastaseks ja siis oleks tal tulnud Saksa sõjaväkke astuda).

  Isa teadis, kuidas sellises olukorras käituda. Ta selgitas sõduritele rahulikult, et plaanib perega Saksamaale sõita (Rootsi mainimine oleks olnud eluohtlik!), kuid laev läks katki ja uppus. Sakslased märkasid mu teki sisse mähitud venda ja kuivavaid riideid ning uskusid meid.

  Ehk soovisid sakslased, et neil endil oleks laev...

Istusime seal terve öö ja kõik tundus nii lootusetu. Hommikul oli isa taas sunnitud külas nägu näitama, et keegi midagi kahtlustama ei hakkaks. Päev läks ja õhtuks oli ta tagasi.

Saime teada, et ka sel öösel pidi üks laev, täpsemalt purjelaev, saarelt lahkuma. Nii nagu eelmiselgi õhtul, hiilisime vaikselt randa.

  Meie viieliikmeline pere sõidutati rannast purjelaevale.

  Isa kutsus meid reelingu juurde kokku ja ütles:“Vaadake veelkord oma kodumaad Eestit nüüd! Minu silmad seda maad enam teist korda ei näe, kuid ehk tuleb keegi teist siia kunagi tagasi. Ärge kunagi kaotage lootust! Ja tehke omaltpoolt kõik, et Eesti võiks ükskord taas vaba olla!“

Oli 21. september 1944 ja me jätsime oma kodumaaga hüvasti.

**

Põgenemine Rootsi

Põgenemine Rootsi kestis kolm ööpäeva.

Täna tundub kolm päeva pikk  aeg, aga siis oli ju Teine maailmasõda.  Nii saksa kui vene lennukid sõitsid Soome lahe ja Läänemere kohal ning pommitasid merelolijaid. Vees vedelesid miinid.

  Laev oli põgenikest tulvil nagu sardiinid konservis. Need, kellel oli kotte rohkem kui üks, olid sunnitud üleliigse üle parda viskama. Isa head nõu kuulda võttes istusime õues tekil.

All pagasiruumis pikutasid inimesed üksteise otsas ja õhku nappis. Isa ja venda nägin ma reisi ajal vaid mõne korra. Isegi mõned vastmobiliseeritud noored eesti poisid olid meiega koos laevas, kuid reisi ajal nad kadusid kuhugi ja jäid meile märkamatuks. Mu õel oli paha olla ja ta läks alla pagasiruumi.

Oli tugev sügistorm. Merel oli palju väikseid paate. Mõnedest viibati meile, teistes võideldi aga oma elu eest. Kas nad üldse kunagi sihtkohta jõudsid? Riskida tulla merele väikeste paatidega, mis suurelt laevalt vaadatuna tundusid tillukeste pähklikoortena.

  Alguses oli kõik hästi. Kohtasime teel Saksa laeva ning ütlesime, et oleme teel Saksamaale (mitte Rootsi).  Mehed kandsid pearätte. Kui keegi oleks binokliga meid eemalt silmanud, oleks laevas arvatud olevat vaid kalameeste naised. Paljud laeval olnud naistest seda ka olid- fantastiliselt tublid ja tugevad nii füüsiliselt kui vaimselt, harjunud raskusi taluma.

  Ise istusin ma tekil trossirulli otsas, mis ümbritses mind nagu mingi madu. Mitte kaugel emast. Kuid ta ei püsinud eriti paigal, vaid aitas kaasa seal, kus vaja. Kui mitte muud, siis aitas ta hoida üleval tekki, mille taga naised kopsikusse häda käisid tegemas. Laev oli ju ehitatud tugevatele meestele, mitte õrnemale soole.

  Teisel päeval sai laev kahjustada ja hakkas vett lekkima. Rahvas üritas vett välja pumbata, kuid sellest ei olnud palju abi. Töötati nagu hullumeelsed, aga laev imes endasse üha enam ja enam vett.

  Pardalolnuid valdas hirm. Grupp vabakoguduslasi, kes istusid masti lähedal, hakkasid käsi taeva poole sirutades laulma. Paanika aga ei vaibunud, vaid kogus hoogu aina juurde. Mul on nii hästi meeles, kuidas ema nende juurde läks ja neile kapsapirukaid pakkus. Nad jäid peagi vait ja avastasid, et on näljas. Isa tuli meie juurde ja rahustas meid teatega, et auk parandatakse peagi.

  Paljud olid merehaiged. Tuul paiskas mulle näkku okse lõhna. Keegi naine lamas jõuetult reelingu ääres, jalad lainetest läbimärjad. Kui üritasin teda aidata, tõrjus ta mu eemale. Millelgi ei tundunud enam tähtsust olevat...

  Kas me üldse kunagi Rootsi jõuame? See oli veel lahtine.

  Kõik oli nii ebareaalne. Nagu unenäos.

  Olin õe pärast mures ja läksin piilusin alla pagasiruumi. Seal haises. Lapsed nutsid, kuid jäid peagi kuss, kõik olid omadega läbi. Kes toitis oma väikest last, kes magas.

  Eriti tugevasti on minu mällu sööbinud jäegmine pilt: Vana naine lohutamas noort meest, kelle pea puhkas naise põlvedel ja mida vana naine aeg-ajalt oma kortsuliste kätega silitas. Mees nuttis nii, et ta õlad värisesid. Siis sirutas vana naise kõrval olnud väike tüdruk käed tema poole ja hüüdis: “Vanaema! Vanaema!“, kuid vanaema paitas endiselt noort meest, kes just sel hetkel nii hädasti lohutamist vajas....

  Varsti pärast seda ilmus meie kõrvale Saksa allveelaev. Nad püüdsid meile midagi ruupori abil öelda. Keegi hüüdis neile vastu, et oleme teel Saksamaa poole ja et olime tormis kaotanud kursi. Sakslased lubasid meile abi saata ja kadusid taas.

  Peagi suudeti laevas olnud auk parandada ja laev sõitis täiskiirusel terve öö. Siis tegime peatuse. Mootorid jäid vait ja me hulpisime tihedas udus.

  Märkasime eemal vees peegelduvaid edasi-tagasi hüplevaid valgusvihte. See oli abi, mille Saksa allveelaev meile saatnud oli. Hoidsime hinge kinni, et meid ei märgataks. Ja kui meid saadaksegi kätte, siis on oluline, et meid ei suudetaks identifitseerida. Paljud reibisid tükkideks dokumente ja perepilte, mis visati merre.

  Lamasime vaikselt terve öö, samal ajal kui mehed üritasid laevamootorit korda teha.  Mu õde jäi haigeks.

  Isa tuli minu juurde õlaräti järgi. Alles siis meenus mulle, et õlarätt oli ju mu kalli vanaema oma ja mina olin seda laeval hoolimatult  lörtsinud. Mõtted rändasid taaskord vanaema juurde, kes meist Tartusse maha jäi. õnneks oli laevas arst, kes hoolitses minu südamehaigest õe eest.

  Kolmanda päeva hommik lähenes ja kui mootoritega oleks kõik korras olnud, oleksime juba maal olnud.

  Nüüd olid mootorid korras ja me jätkasime reisi täiskiirusel Ålandi suunas, kus kohtusime ålandlastega ja jätsime neile kõik oma relvad.

  Laev oli peagi jälle Rootsi suunas teel. Meile tuli vastu Punase Risti paat, mille pardal olnud hoolitsesid haigete, sh.ka minu õe eest. Nad sõidutati kiiremas korras lähimasse haiglasse Norrtäljes.

***

Rootsi

Esimest korda nägime Rootsimaa pinda 24. septembril 1944. aastal. Milline suurepärane loodus siin oli! Riik, kus ei tuntud sõda, pimedust ega pommitamist!

Taas enda jalge all maapinda tajuda oli sõnulkirjeldamatu! Määrdunutena ja väsinutena, jalad värisemas all ja näol õnnetu ilme, astusime vapralt vastu oma uuele kodumaale! Meil oli olnud õnne- olime jõudnud Rootsi, kuid kui paljud teised hukkusid põgenemisteel? Ja mis sai kõigist nendest inimestest, kes Eestisse maha jäid? – need olid küsimused, mis  vaevasid iga põgeniku hinge.

 

  Furusundis võttis meid vastu Punane Rist. Mulle meenub suur avar söögisaal ja söök, mille söömiseks nappis meil jõudu. Suvemajakestes ootasid meid, musti murjaneid, puhtad valged linad.

  Mulle meenub, kuidas ma ilusa seebi oma kätte võtsin ja seda nuusutasin. Nende valgete linade ja seebi lõhna tunnen mõnikord veel praegugi, niisamuti nagu mind valdab pidevalt suur tänutunne selle eest, et olime õnnelikult Rootsi jõudnud.

****

  Isa suri varsti pärast Rootsi jõudmist. Ja kui Rootsi valitsus Nõukogude võimudele 1946. aastal baltlasi välja andis, oleks minu isa kindlasti nende hulgas olnud.

  Tema haud on Metsakalmistul Stockholmis on praegu 1994. aastal veel alles ning seda ehib tagasihoidlik puurist väikese metallist nimetahvliga. Hauakivi, mille olime lasknud teha Ölandi marmorist, ei lubanud surnuaiavalitsus üles panna, sest see oli liiga suur.

  Sealsamas isa haua kõrval võib lugeda veel paljusid teisigi eesti nimesid, nagu Ülo Elango, kes oli vaid mõni aasta minust vanem, sündinud Tartus, surnud 1945. aastal Stockholmis.

  Iga kord, kui isa haual käin, viin ka selle mehe hauale lilli ja mõtlen: huvitav, kas tema omaksed üldse teavad tema saatusest midagi?

  Kui ma 1975. aastal Tallinnas käisin, võtsin meie oma koduaiast kaasa Eestimaa mulda, mille isa hauale viisin.

  Ja peotäie kodumaa mulda sai ka Ülo Elango...

ANNA (varjunimi)

Sündinud 1927. aastal Eestis