Jutustus nr. 3
Elli Loitjärv, neiupõlvenimega Hiiuväin, Rapla, Eesti.
Siin on minu elulugu.
Kasvasime üles Saaremaal ilusas mere lähedal asuvas külas nimega Laugu. Meie talu (Õie talu) asus metsas. Minu vanemate maal ei olnud võlgu ega koormisi.
Minu isa läks merele väikese poisina ning omamata vastavat kooliharidust, sai temast tubli meremees ja laevakapten. 1937. aastal ostis ta laeva nimega „Luise“.
Meil oli õdedega kombeks võistelda, kes korjab kõige ilusamad lilled. Eriti suurt rõõmu valmistas see, kui õnnestus leida siniseid või punaseid lilli. Pärast algkooli läksin koos oma sõbranna Helju Kirtseliga Hiiumaale, kus töötasin ühes peres koduabilisena.
Sama perekond põgenes Rootsi suure kolme purjega laevaga, mille pardal oli 600 inimest. Küla voolas noortest inimestest tühjaks. Paljud olid peitnud end metsa. Ka mina pidin sellele laevale astuma, kuid igatsus õdede ja vanemate järgi oli nii suur, et ei suutnud põgeneda teadmisega, et minu perekond jääb Eestisse maha. Sõitsin hoopis väikse paadiga oma kodukülla.
Jõudsin koju 23. septembril, mil selgus, et meie laev „Luise“ oli päev varem purjed seilanud. Mulle öeldi, et laev on praeguseks ilmselt juba merepõhjas. Olin kõigest 15-aastane. Ma aina nutsin ja nutsin, kui tühja vanemate koju jõudsin.
Minu ema õde Juuli kolis hiljem koos oma abikaasaga meie koju. Nad suhtusid minusse äärmise põlgusega. Iga päev sain ma kuulda, milline parasiit ma olen ja et nemad peavad mind muudkui teenindama. Vaatamata minu vanusele karistati mind pidevalt isegi siis, kui ma polnud sõnagi lausunud. Hirm, et mind antakse välja ja saadetakse Siberisse oli suur.
Seepärast kolisin mandrile isa õe Liisa juurde. Mandril ei tundnud mind keegi, ning küllap see mind Siberist päästiski. Olin Liisale abiks nii mitmetelgi töödel. Tema perekond oli põgenenud väikese kalalaevaga Rootsi, nii et tööd, mis vajas tegemist enne, kui alustasin tööd linna apteegis, oli palju.
Elu linnas ei köitnud mind. Alustasin õpinguid põllumajanduskoolis. Hiljem kolisin Raplasss ja töötasin 40 aastat kaubalaos. Täna olen teist korda abielus, mul on kolm tublit tütart ja kuus lapselast.
Pärast sõda nägin Tallinna sadamas isa laeva. Pärast uue võimu tulekut ja 20. oktoobrit 1953 ei ole Õie talust vundamentigi järel.
Mihkel H. ja tema perekond lahkus kodumaalt raske südamega- ainuke, kes Eestisse maha jäi oli pere vanuselt eelviimane tütar Elli. Reisiga viivitada ei olnud aga võimalik.
Teine maailmasõda lõhkus ja lahutas igavesti paljud perekonnad. Veel tänagi ilmub Rootsi ajalehtedes aeg-ajalt kuulutusi eestlastelt, kes otsivad oma lähedasi. Lootus sureb viimasena...
Ka Mihkel H. otsis kohalike ajalehtede ja kahe eesti ajalehe kaudu oma tütart Ellit ning ühele neist kuulutustest vastas perekond, kelle juures Elli Hiiumaal oli töötanud. Nad ütlesid, et Elli ei tulnud nendega Rootsi, vaid pöördus tagasi isakoju.
Eestisse kirjutamine oli välistatud. Hirm, et Ellit võidakse perekonna Rootsi pagemise tõttu halvasti kohelda, oli suur. Nimelt keelustas Nõukogude võim mis tahes kontaktid põgenenute ja nende mahajäänud sugulaste vahel. Küüditamine jätkus veel pärast sõja lõppugi. Pärast 1953. aastat olukord raudse eesriide taga mõnevõrra paranes, kuid jätkati välismaalt saabunud kirjade kontrollimist, mistõttu kirjutati peamiselt igapäevastest tegemistest-toimetustest ja pagemisest räägiti vaid varjatud märkide keeles.
Elli kirjutab, et sai esmakordselt kontakti oma perekonnaga 1946. aastal. Ma küll ei tea, mil moel ta oma perekonnast taas kuulis, kuid rõõm teada saada, et tema kallid on elus, oli sõnadega kirjeldamatu.
Elli elu on olnud õdedest kõige raskem- rohkem või vähem on ta läbi aja pidevalt võitlenud oma eksistentsi nimel.
Kohtusin Elliga esmakordselt 1967. aastal 10-aastasena, kui ta meil Eskilstunas külas käis. Ma ei osanud temaga eesti keeles suhelda. Olgugi et minu vanemad on minuga alati eesti keeles rääkinud, olen mina neile vastanud rootsi keeles. Alles nüüd täiskasvanuna olen hakanud neile eesti keeles vastama.
Teistkorda kohtusin Elliga 1983. aastal, mil külastasime Tallinna. Suur rõõm oli taas kohtuda oma sugulastega.
Kolmandat korda kohtusime 1992. aasta märtsis Elli kalli õe Liisi matustel Eskilstunas.
