Jutustus nr 1

Leida Nõmm, neiupõlvenimega Hiiuväin, Eskilstuna.

Minu ema Leida Nõmm sündis 17. novembril 1920. aastal Saaremaal Leisi vallas Laugu külas taluniku peres, Mihkel ja Pauline Hiiuväina esimese tütrena. Hiljem sündis perre veel neli tütart: Aino (1922), Liisi (1925), Salme (1927), Elli (1929) ja Luuba (1930). Kõik viis tütart nägid ilmavalgust Eesti Vabariigi ajal.

Talupidamine oli koormistest vaba perekonna pärand ning koosnes ühest elumajast, laudast ja aidast. Talumaa koosnes 3 ha põllumaast, 3 ha aiamaast, 3 ha metsast, 3 ha karjamaast ja 3 ha heinamaast. Lisaks kuulus perekonnale veel kitsas rannariba.

Oli isemajandamise aeg. Kasvatati kartulit, porgandeid, herneid, salatit, punapeete, sibulaid, kapsast, tilli, tomateid, kurke, vaarikaid, marju jpm. Aias oli ligemale 100 õuna-, ploomi- ning kirsipuud. Põllul kasvasid mais, rukis, kaer ja nisu.

Linast tehti linasid ja linikuid. Lambavillast saadi lõnga, millest kooti riideid.

Majapidamisse kuulusid järgmised loomad: 2 koera ja mitu kassi, 4 lehma, 2 hobust, 10 lammast, sadakond kana ja suur hulk jäneseid.

Igal talul oli oma nimi. Perekond Hiiuväina talu nimi oli Õie talu.

Külas abistasid külaelanikud üksteist näiteks heinategemisel, ning pärast pikki töötalguid oli alati pidu ja suur söömine-joomine.

Mihkel Hiiuväin oli laevakapten, kes oma (juba kolmanda) laevaga „Luise“ vedas Saaremaa ja Tallinna vahet erinevaid tarbeesemeid, puitu, teravilja jmt. Suveti oli ta sageli kodust ära.

Mihkel läks varakult merele. Juba 9-aastasena abistas ta laevakokka ja reisis üle maailma, õppides meremehe ametit. Nii sattus ta mitmel korral ka Rootsimaa pinda külastama. Mihkel rääkis kokku kuute keelt: eesti, soome, saksa, inglise, prantsuse ja vene keelt. Hiljem lisandus seitsmenda keelena rootsi keel.

Kui lapsed olid veel väiksed, abistas perekonda majapidamises teenija, kuid seda ainult lühikest aega. Hiljem hoolitsesid vanemad õed nooremate eest. Pauliine ja tütred nägid majapidamisega suurt vaeva ning sageli ei olnud aega, et pühapäeval kirikusse minna. Elati vabalt ja rõõmuga, toit tuli lauale oma aiast ja et Mihkli teenistus laevakaptenina oli hea,ei olnud perekonnal kunagi rahaprobleeme. Maksud olid vabariigi päevil madalad kui mitte öelda, et sümboolsed. Siis aga tuli sõda ja kõik muutus.

Kõigepealt tulid venelased. Need, kes osutusid venelastele „ohtlikuks“, küüditati Siberisse. Nii saadeti asumisele suur hulk süütuid inimesi. Minu ema hoiatas üks eesti noormees, kes oli tol ajal temasse kõrvuni armunud. Viimane oli kuidagimoodi teada saanud, et venelased tulevad neile järele 14. juunil 1941. Uksi lukku ei keeratud ja terve perekond, kõik peale Mihkli, lamas hiirvaikselt elumajast 100 m kaugusel asuval kartulipõllul. Mihklist ei teadnud keegi midagi. Öösel tulidki venelased ja otsisid kogu maja midagi rikkumata  läbi.

MIHKEL HIIUVÄIN # 0000139457

Lisanimestik nimekirjade R1-R7 täiendamiseks:

HIIUVÄIN, Mihkel, eluk. Saaremaa Leisi v., arr. 1941 Saaremaa Leisi vala, põgenes konvoeerimisel Kuressaares 1941. (13) [Püüa]

https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=%23+0000139457

Uno, kelle eest minu ema pärast poisi bioloogilise ema surma hoolitses, lamas samuti koos ülejäänud pererahvaga kartulivagude vahel hakkas nutma, mille peale ema tasakesi teki üle ta suu tõmbas. Ema jutustab, et see oli aeg, mil inimesed hoidsid hinge kinni, et mitte saada küüditatud. Elu tegid veel raskemaks need, kes ei pidanud paljuks venelastega sõbrustades süütuid hingesid neile välja anda. Just sel põhjusel pöörati kahel korral Hiiuväinade majapidamine pahupidi. Päeval püüti tegutseda nii nagu tavaliselt, kuid ööseks varjuti erinevatesse peidupaikadesse, sest venelased käisid „kodusid tühjendamas“ just öösiti kui kõik magasid.

Siis okupeerisid sakslased Eestimaa, mida minu ema meenutab kahe saksa sõduri külaskäiguga. Leida esimene poeg Kalle sündis sõja ajal. Kui Leida läks, pisike Kalle süles vaatama, kes pererahvale külla oli tulnud ja relvastatud sakslasi nägi, ehmatas ta nii, et hakkas üle kogu kere värisema. Saksa sõdurid olid aga sõbralikud ja mängisid Kallega samal ajal kui Leida Mihklit läks kutsuma. Mihkel küsis saksa keeles: Kas ma saan millegagi aidata? Mihkel Hiiuväin ei karda võõraid, käitub loomulikult ja ilma igasuguse pingeta. Nad räägivad pikalt ja midagi halba ei juhtu.

Esimese maailmasõja ajal Mihkel Hiiuväin vahistati ja suunati sõjalaagrisse Saksamaale. Seal haigestus ta tüüfusesse, mistõttu tema elu oli tõsises ohus. Haige ja nälginuna vabastati ta lõpuks vangilaagrist. Paljud koos temaga vabadusse pääsenud surid, sest sõid korraga liiga palju. Mihkel H. oli aga äärmiselt ettevaatlik ja otsis kiiremas korras arstiabi.

Eesti on sakslaste poolt okupeeritud kolm aastat. Septembris 1944 pommitavad venelased Tallinna ja algab põgenemise ettevalmistamine. Mihkel H. laev „Luise“ on ankrus Laugu sadamas.

Mihkel H. suundub sakslaste juurde piirivalvesse, et registreerida väljasõitu Saksamaa suunas. Sakslased ei taha tal minna lasta. Üks sakslastest sihib revolvriga Mihkli küsivat nägu.

Eestlasest piirivalvur saatis ühe teise eestlasega külla teate Mihkli vahistamise kohta (ta ei julgenud ise külla tulla). Kuuldes vahistamisest, haaras mu ema jalgratta ja enne kui ta teele asus ütles ta oma õele Ainole: Kui ma tagasi ei tule, luba, et sa hoolitsed Kalle ja Uno eest! Aino lubas, et teeb seda.

Ema kiirustas ühe eestlase juurde, kes tundis üht saksa ohvitseri. Leida informeeris tuttavat eestlast juhtunust ja nad asusid koos saksa ohvitseri poole teele. Saksa ohvitser tundis Mihkel Hiiuväina ja sai väga tigedaks kuuldes, kuidas piirivalvurid olid teda kohelnud. Ta karjus saksa sõdurite peale ning ütles, et Mihkel Hiiuväin on kõigest üks tavaline kodanik. Mihkel H. vabastati koheselt kastiautost, mis suundus mahalaskmispaika. See vahejuhtum annab tunnistust sellest, et ka sakslased olid kõigest inimesed- tunnetega ja kaastundlikud.

22. september 1944. Tallinnat tabab massiline pommitamine. Enne põgenemist lastakse kõik loomad vabaks. Mu ema jutustab, et talle meenub justkui see oleks olnud alles eile, kuidas ta lasi vabadusse kõik 100 kana. See oli nagu lumine talveilm. Kõik, mis peale seljas olevate riiete kaasa võeti, olid õmblusmasin, raha (mis osutus väärtusetuks), mõned kuldesemed, fotoalbum ja natuke mälestusesemeid. Randa oli kogunenud suur hulk inimesi, ema sõnul asus „Luise“ pardale kokku 295 inimest.

Kaubaruumi paigutas Mihkel H. need inimesed, kes olid end sakslaste eest metsa peitnud. Viimaseid kutsuti metsavendadeks. Sõjaväehaiglast tulid 4 pidzaamas ja paljajalu haiget, kes olid jooksnud 8 km ühtejutti, et õigeks ajaks randa jõuda. Neile anti teised riided selga, et nad sakslaste tähelepanu ei ärataks.

Uno Jõgi, kes oli vaid 5-aastane, oli leidnud tee randa. Minu ema Leida oli hoolitsesnud tema eest pärast poisi bioloogilise ema surma, kuid enne põgenemist andis ta poisi üle poisi sugulasele, kes Unole randa järele jooksis. Poiss rebis end sugulase käest lahti ja tormas nuttes laeva suunas.

Õie talul oli 2 koera, kes Uno kannul randa jooksid või olid need hoopis koerad, kes lapsele randa teed juhatasid? Uno jõudis viimasele paadile, mis reisijaid pardale vedas. Pärast seda ütles Mihkel H., et laev on täis ja tõsteti ankrud. Minu ema Leida ei saa tänase päevani aru, kuidas Uno oli leidnud tee randa.

Perekond Hiiuväina kaks koera ujusid laevale järgi. Karantiini reeglite tõttu ei olnud neil võimalik koeri põgenedes endaga kaasa võtta. Kalev Pukk nägi hiljem, kuidas mõlemad koerad uppusid.

Et põgenemise ajal ei olnud aega mõelda puhta vee varumise peale, siis hoiti seda natukest, mis kaasa oli võetud, lastele. Toit oli enamikel kaasas.

Rannas seisid ka saksa sõdurid, kelledest kaks pidid laeva Saksamaa suunas eskortima, kuid nad ei julgenud, ning jäid randa.

Reisi alustati 22. septembri (1944.a.) lõuna paiku. Ilm oli ilus- päike paistis ja meri oli rahulik. Saarestiku läbides muudeti kurssi ja laev hakkas liikuma Rootsi suunas. Nägime põlevat Tallinna ja selle kohal hõljuvat suitsupilve. õhtu saabudes läks kottpimedaks. Mitmed vanemad inimesed ütlesid, et see on halb märk. Nende ennustusi ei usutud, kuid öö saabudes tõusis tuul ja kiskus tormiks.

Torm kestis terve öö kuni järgmise hommikuni ja oli lõhkunud laeva augu. Laeva parandamisel läks Mihkel Hiiuväinal pind sõrmeküüne alla ja ta sai veremürgituse ning tal tõusis kõrge palavik. Pardal oli mitu arsti, kelledest üks oli valmis Mihkli sõrme opereerima, kuid et pardal puudusid vastavad arstiriistad, oli ainuke võimalus ellu jääda juua palju kanget alkoholi.

Viis inimest juhtisid laeva: Mihkel Hiiuväin, Kalev Puuk, Leida Hiiuväin (kellel oli merel kaheaastane kogemus ja kellest pidi saama laevakapten), kapten Noor ja kapten Freivalds.

„Luise“ võttis sleppi väikese, kümne inimesega mootorpaadi, mille mootor oli purunenud. Tormiga köis purunes ja paat läks ümber. Karmid ilmastikuolud ei võimaldanud neid eestlasi päästa. Tuul oli nii tugev, et kui pardalolijad ei oleks olnud köiega laeva külge seotud, oleks tuul nad merre paisanud.

Paljud jäid merehaigeks ja otsisid abi laevale kaasa võetud alkoholist. Suur hulk pagasit visati üle parda ja vee välja pumpajatel olid käed raskest tööst verised. Paljud töötasid minestamiseni.

Pardal oli keegi suures paanikas süüdanud riided, et merehädast märku anda. Seda märgates käskis minu ema Leida põlevad riided merre visata, sest eemal oli märgatud piirivalve laeva tulesid ja mis tahes valgus laeval oleks võinud põgenejad venelastele kätte juhatada.

Laev kaotas kursi, sest roolilaba ja purjed olid tormi käigus purunenud. Rannikule jõudes väljusid laevast esmalt neli keeleoskajat isikut. Keegi ei teadnud, millisel maal nad olid randunud. Hirm, et ollakse endiselt Eestimaa vetes, oli suur, niisamuti nagu oli suur rõõm teada saada, et ollakse Ålandil. Soome meremees teavitas telegraafi teel põgenike saabumisest rootslasi ja juhtis kursi kaotanud „Luise“ hiljem Rootsi vetesse, kus Rootsi alus juhtimise üle võttis. Soome meremees sai vaevatasuks kasti kanget alkoholi.

Olime jõudnud Furusundi. Neli pardalolijat vajasid kohest arstiabi: veremürgituse saanud Mihkel Hiiuväin; Kapten Noori tütar, kelle süda oli haige, ning veel kaks haigestunut.

Suure kastiautoga toodi meile riided, mille head inimesed olid põgenike tarvis kokku korjanud. Vanad, määrdunud ja räbaldunud riided põletati ning me jäime üheks kuuks Furusundi karantiini.

Ilma igasuguse keeleõppeta jagati meid peagi erinevatele töödele laiali. Suhtlesime käte ja jalgadega. Harvad olid õhtud, kus uinusin nututa.

Esimeste jõulude ajal Rootsis oli Mihkel Hiiuväin kurb, sest vaid mõned tema laevaga Rootsi põgenenud olid talle jõulutervitusi saatnud. Kontaktihoidmine ei olnud lihtne, sest maale saabudes paisati põgenikud laiali üle kogu Rootsi ja paljud suundusid edasi teistele maadele. Üpris tavaline oli, et ajalehtedes ilmusid kuulutused, kus otsiti mõnda Rootsi tulnud eestlast. Üks eestlane sattus näiteks Skurup`isse Skånes ning oli kaasmaalastest täiesti isoleeritud.

Mihkel Hiiuväinal oli kaasas väike kohver vene, eesti ja saksa rahaga. Ühel päeval mängisid Kalle ja rootsi tüdruk Anita kohvris olnud rahaga, nii et terve põrand oli raha täis. Kui Mihkel H. töölt koju tuli ja rahaga mängivaid lapsi märkas, sai ta kurvaks. Suures kurvastuses süütas ta kogu kaasas olnud raha pliidi all. Nii on Rootsi kaasa võetud rahast alles vaid üks sedel, mis kuulub minu tädi Salmele.

1945. aastal nõustus Rootsi valitsus Nõukogude võimude nõudega anda välja kõik laevad, millega Baltikumist Rootsi põgeneti. Mihkel H. sai kompensatsiooniks Rootsi riigilt 800 Rootsi krooni, mille väärtus 1994. aasta seisuga oli 12 000 Rootsi krooni.

Mihkel H. töötas Rootsis järelvalveametnikuna ühes tehases Eskilstunas. Ta sündis 4. mail 1899. aastal ja suri pärast saunas saadud südameatakki Eskilstunas 24. augustil 1957. aastal. Ta elas kõigest 66-aastaseks. 

Pauline H. sündis 4. augustil 1899. aastal ja suri 6. mail 1954. aastal leukeemiasse. Tema viimased elupäevad olid piinarikkad ning igale külastajale ütles ta, et kõik, mis ta nüüd soovib, on, et need piinad lõpetataks.

Meist sa lahkusid

Ema nii hea

Valudest muredest

Enam sa ei tea

Tundeta puhkad siin

Lõpnud su vaev ja piin

Puhka nuud rahuga

Ema nii hea

 

Õnnis kodu mind ootab ju taevas,

kus kõik vöitlused lõppenud on.

Sinna igatsen mina siin vaevas.

Seal on rahu ja õnn.