Jutustus nr 9
Ingrid Kuldvere - Ungerson, Eskilstuna.
Oli 1944. aasta september, kool ei olnud veel alanud. Nagu tavaliselt, veetis tädi Ellen oma puhkuse meie juures maal ja oli nüüd tagasiteel pealinna Tallinna. Vanaisa jäi aga meie juurde. Ta oli veebruaris saanud 70-aastaseks, ning oli nüüd pensionil. Mina pidin alustama 4. klassis ja kartsin, et vanaisa palub mul matemaatika õpiku lahti teha ja arvutamist harjutada, kuid õnneks ta ei teinud seda.
Isa oli Saaremaal, Karjalasmas metsavaht. Elasime Põitse külas Leisi vallas suures kollases majas, mis asus peatee lähedal metsa sees. Minu mäletamist mööda ei sõitnud meie juurde ühtegi bussi, vaid üksnes talunikud hobustel vahetevahel. Mõnikord ka jalakäijad või hobusevankrid. Naised ei raisanud kunagi aega, vaid kudusid alati vankris sõites.
Metskülas, mis asus paar kilomeetrit eemal, asus postkontor, kirik, kauplus, kool ja surnuaed. Ma ei mäleta, et oleksin seal kunagi ise käinud. Isal oli külgkorviga mootorratas- must Hercules, kuid Vene okupatsiooni ajal likvideerisid venelased kõik isiklikud sõiduvahendid- nii ka isa Hercules`e . Isa ja ema jalgrattad olid aga endiselt alles, sest need olid sel ajal metsa peidetud. Meil, lastel, jalgrattaid ei olnud, mistõttu saime käia ainult nii kaugel, kuni jalad meid kandsid. Mõnikord vedas isa meid jalgrattal mõni kilomeeter eemal asuvasse Tuhkana randa. Mina ja mu õde Virve, kes sel ajal oli 8-aastane, käisime Liiküla koolis, mis asus meie kodust 4 kilomeetri kaugusel. Otsetee koolini läks läbi metsa ja tundus alati väga pikk olevat.
Majal oli kaks korrust. Esimesel korrusel oli meil 4-toaline korter koos teenijakambriga. Majas puudusid moodsad mugavused. Aida ja lauda vahel asus kaev. õnneks tuli peaaegu kogu toit oma aiast, ning me ei pidanud sõja ajal näljas olema. Leiba küpsetati suures ahjus ja võid valmistasime me oma kätega. Majapidamise juurde kuulusid õunapuud, marjapõõsad, aiamaa kõikvõimalike aedviljadega ning põllumaa, mille eest hoolitses üks talunik, kes töötasuks sai alati pool sügisesest saagist. Sellise töö juures oli lisatööjõud lausa hädavajalik.
Meie, lapsed, elasime suviti vaba ja lõbusat elu. Käisime metsas marjul ja mängisime suures aias. Meil ei olnud just palju mängukaaslasi. Sageli mängisin minust üks aasta vanema Linda Nõmm`ega, kes elas Kuusiku talus. Meie ülesandeks oli tuua lehmad õhtuti karjamaalt lauta, rohimine, mõnikord nõudepesemine ja puude tuppa tassimine ning väikese 4-aastase õe hoidmine.
Meil käis hulk ajalehti, mida ma alati suure huviga lugesin. Iga kord jälgisin erilise huviga, mis vanuses mehi sakslased sundmobiliseerisid. Isa oli sündinud 1898. aastal ja oli mobilisatsioonist siiani pääsenud. Kangestusin hirmust, kui lugesin, et venelased on taas Eesti poole teel. Sakslased uhkustasid oma V1 ja V2 relvadega, milledest nüüd ilmselt ei piisanud.
Ema kuivatas omaküpsetatud leiba- teadsin, et see on märk lähenevast ohust, sest leiba kuivatati kui oli tarvis põgeneda või kui ees ootasid rasked ajad. Oleksin tahtnud teda peatada, kui see vaid oleks eemal hoidnud venelasi, keda nii väga kartsime. Suvel kirjutas ema oma õele Leidale: „Mis sa arvad, kas sõidame onu Kustile külla?“, mis tegelikult tähendas, kas põgeneda Rootsi või mitte. Onu Kusti tähistas seega Rootsit.
Päevad läksid. Käisime metsas jõhvikaid korjamas ja saime endale läheduses asuvast talust, Karu Liisu ja Mihkli juurest, väikese koerakutsika, kelle korvis koju tassisime. Kutsikas oli pruunivalgekirju ja sai vene koeramuinasjutu järgi nimeks Taki. Kodus ootasid Takit ees kassid Killi ja Miisu. Killi oli minu kass, Miisu Virve oma. Isegi lehmad olime omavahel ära jaotanud. Minu oma oli musta-valgekirju Kirjak, Virve oma punase-valgekirju Lillik ja Helle oma kuldpruun Rutt. Pulli nimi oli Maasik. Ükskord üritas Virve Maasiku seljas ratsutada, kuid ei jõudnud just eriti kaugele.
Ühel pärastlõunal, 22. septembril, tuli isa rattaga metsast ja lausus: “Nüüd sõidame!“. Tädi Leida oli koos oma 9-aastase poja Lembituga samal hommikul või oli see eelmise päeva õhtul, mandrilt meie juurde tulnud. Isa oli Kergumetsast (umbes üks kilomeeter enne Metsküla) laenanud hobuse ja vankri. Mulle jäi arusaamatuks, kas isa ise ka kaasa sõidab või läheme ainult meie. Minu rõõm oli suur kui selgus, et ka isa tuleb meiega.
Ema pakkis suure kahepoolse kohvri riietega, lauahõbeda ja linadega. Meie Virvega võtsime kaasa mõned puuloomad, portselanelevandid ja paar raamatut. Passid ja muud dokumendid olid ema-isa käes. Fotoaparaat jäi koju, niisamuti nagu suurem summa raha, sest raha väärtus oli sõja ajal oluliselt langenud ning 50-pennine oli muuseas paberist.
Minu mäletamist mööda istusid 4-aastane Helle, vanaisa ja ema vankris, meie koduabiline Velda oli juhiks. Meie, lapsed, vantsisime kolmekesi jala vankri järel. Reis kulges Metsaküla suunas. Aeg-ajalt kohtasime teel tuttavaid ja miskipärast ei tundnud ma end just eriti vaprana. Mulle ei meeldinud põgenemise idee sugugi. Metskülas laenas tädi Leida oma kihlasõrmuse hobuse ja vankri vastu (1991. aastal sain ma teada, et laenajaks oli Julius Süld Antoni talust. Julius järgnes meile, kohtas teel oma naist ja poega, kes olid teel sama laeva peale. Ta palus pojal koju jääda, kuid see vastas, et ei taha langeda venelaste söödaks. Poeg elab nüüd Kanadas ja käib igal suvel isatalus külas. Isa on aga meie hulgast lahkunud.)
Metsküla lähedal asus Meiuste baptistide palvemaja. Istusime selle taha maha ja sõime oma võileibu. Tahtsin, et me ümber pööraksime ja enne pimedat koju tagasi jõuaksime, aga mitte keegi ei võtnud mind kuulda. Kui jõudsime Laugu sadamasse, oli juba hämar.
Mul on meeles kadakapõõsad ja meri. Vaene Velda pidi üksi inimtühja koju tagasi sõitma.
Läks pimedaks. Mulle meenus, et olin lugenud, kuidas inimesed isamaalt põgenedes pihutäie kodumaa mulda kaasa võtsid. Mõtlesin, et teen sedasama. Taevas paistis tulevalgus, mida rahvasuu kutsus jõulukuuseks. Täiskasvanud ütlesid, et venelased pommitavad Tallinna.
Pimeduses veeti meid, lapsi, esimestena väikeses paadis suurele laevale. Hiljem selgus, et tegu oli mootorita kahepurjelise laevaga, millel nimeks „Luise“ ja mille kapteniks Mihkel Hiiuväin. Tagantjärele mõtlen kui halvasti oleks võinud see esmalt laste laevale laadimine lõppeda. Võib-olla poleks vanemad kunagi laevale jõudnudki.
Seadsime end tekil sisse propside ja kaevanduspostide kõrval. Istumisalune oli kõva. Mitte varem kui järgmise päeva lõunal heisati purjed ja tõsteti ankrud. Ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis toimub ja kui ankrud tõsteti, laulsin ma üht lõbusat eesti viisi. Tagantjärele mõtlen, et miks keegi mul küll vait ei käskinud jääda. Nõbu Lembitul, „Endil“, oli kaasas raamat pealkirjaga „Pärlipüüdjad“, mida ma hiljem reisil lugesin. Kahjuks ei jõudnud ma sellega kunagi lõpuni.
Reisi alguses oli ilm selge. Mulle meenub, et nägime eemalt Sõrve poolsaart. Kuid ilmselt siiski mitte, nagu mulle hiljem keegi selgeks üritas teha. Alustasime reisi saare põhjaosast, Sõrve poolsaar aga asub saare lõunapoolses osas.
Mäletan, kuidas lained vastu laeva peksid. Peagi kadus Eestimaa silmapiirilt. Tõusis torm, kuid mul ei meenu, kuidas see täpselt alguse sai. Siis mul on meeles, kuidas ma mõned korrad tekil ämbrisse pissimas käisin. Pärast oli mul paha olla.
Mu nõbu jutustas mulle hiljem, kuidas me enne tormi ühe väikese paadi sleppi võtsime ja kuidas tormi ajal slepp purunes ning paat meresügavusse kadus. Niisamuti jõudsid minu kõrvu kuuldused, et laeva lekkis vett ning et kapten ja veel mõned mehed laevast vett välja pumpasid ja augu ära parandasid.
Kapten Hiiuväin sai äkitselt veremürgituse. õnneks paranes ta hiljem. Tean, et randusime Ålandil ja et meil soovitati sealt koheselt lahkuda, sest Soome oli just sõlminud leppe Venemaaga. Sellest leppest sain ma teada aga alles hiljem. Merehaigusele vaatamata on mul meeles, et laev lekkis ja kuidas vett välja pumbati. Häguselt on mul meeles, et kohtasime teel Saksa allveelaeva, ning et sakslased olevat tahtnud, et me nende järel Saksamaa suunas sõidaksime, kuid me kaotasime nendega ühenduse.
Pärast sõda olen põgenemisest rääkinud ainult oma nõbuga, kuid kuulsin korduvalt täiskasvanuid sellel teemal vestlemas. Seetõttu on mul raske eristada kuuldut läbielatust.
Paluti Jumalat, arvatavasti tegin seda ka mina. Ühtäkki hakati rääkima maismaast- Rootsist? Mäletan, et oli hämar, aga seda, kas oli varajane hommik või hiline õhtu, ma ei tea. Sirutasin end pärast väsitavat reisi ja astusin maale. Olime Furusundis.
Mul on meeles valged lauad ja rohelised lained, mis lõid vastu kaid. Meid paigutati rannahotelli. Räägitakse, et reis kestis 50 tundi. Kapten Hiiuväin ei tahtnud nende 200 inimese käest, kes tema laevaga Rootsi põgenesid, raha.
Minu vanaisa Georg Julius Norviits`i märkmed:
Samal päeval Saaremaale. Saabusin oma tütre Salme juurde Karjalasma 2. aprillil 1944. aastal. Salme abikaasa Boris Kuldvere oli metsavaht. 22. septembril samal aastal lahkusime Karjalasmast, et sõita Rootsi. 23. septembri päeval alustasime Laugu sadamast reisi purjelaevaga „Luise“ (kapten Hiiuväin) ja 25. septembril jõudsime Rootsi Furusundi. Pardal oli umbes 200 inimest, nende hulgas 8 Karjalasmast: Boris ja Salme Kuldvere ning nende lapsed Ingrid, Virve ja Hele-Mall; Leida Aring ja tema poeg Lembit ning mina ise.
Rootslased võtsid meid sõbralikult vastu. 26. septembril saabusin koos Salme perekonnaga Hysinsvik`i, Leida ja Lembit jäid meist maha Furusundi.
Ingridi tehtud märkused:
Hysingsvik, Penningby asub Norrtälje lähedal. Seal paigutati meid perekond Östermalmi pansionaati. Kui meid paigutati järgmisesse põgenikelaagrisse, saadeti vanaisa üksi Österskogsbergi, samal ajal kui meie seadsime end sisse Norrmalama Estuna`s (samuti Norrtälje lähedal). Tädi Leida ja Lembit lahutati samuti meist. Taaskohtusin nendega alles 40 ndate aastate lõpus- 50 ndate alguses. Nii vanaisa kui Leida ja Lembit asusid elama Lundi.