Jutustus nr. 4  

Aino Kanarbik, neiupõlvenimega Hiiuväin, Toronto, Kanada.

Minu mälestused põgenemisest Eestist Rootsi:

Laupäeval, 23. septembril alustasime reisi vabadusse. Kell oli üks pärastlõunal.

Isa purjelaev oli ankrus Laugu rannas, sest läheduses ei olnud ühtegi sadamat. Terve reedese päeva ja öö veeti inimesi väikeste paatidega laevale „Luise“, kuhu mahutati 250 inimest. Paljud tulid mandrilt. Mina olin üks viimaseid, kes pardale astus.

Töötasin koos ühe teise tüdrukuga saksa sõjaväe köögis. Minu õde tuli jalgrattaga meile teadet tooma, et varsti on aeg lahkuda. Pakkisin kiiresti kohvri riietega, ülejäänud asjad toppisin padjapüüri sisse. Asetasin oma kompsud Luuba rattale. Kaks sakslast jälgisid pingsalt meie tegevust. Nad pidasid Luuba kinni ja otsisid mu asjad läbi. Nad tundsid mu õe ära ja lasid tal minna.

Mina ise ei saanud koos õega lahkuda, sest see oleks sakslastes kohe kahtlusi tekitanud. Jooksin siis läbi metsa otsejoones randa, kus mind oodati. Rannas oli palju inimesi. Üks minu isa tööline käis rannas ringi ja kuulutas, et ärgu inimesed selle laeva peale astugu, sest see laev ei jõua kaugele- Hiiumaa lähedal Sõru silla juures läheb see põhja. Poisi lihane õde, kes oli samuti laevas, astus seda kuuldes laevalt maha. Paljud olid hirmunud ja murelikud.

Minu tulevane abikaasa Alfred Kanarbik ja isa laeva kokk Kalev Orissaarest pumpasid laevast vett välja. Vett oli palju. Need kaks meest töötasid palehigis ööd ja päevad, ilma et keegi oleks neid abistanud. Laevas oli palju mehi, kuid keegi ei aidanud vett välja pumbata? Tõusis tuul ja purjed kukkusid Alfredile kaela. Ta minestas ja oli sunnitud pärast seda pikemat aega puhkama. Ärgates jätkas ta pumpamist.

Mina olin sel ajal kaubaruumis merehaige. Ärkasin isa käsu peale visata vette kõik pardal olnud paberipropsid, et kergendada koormat. Isa ise asus otsima kohta, kust vesi laeva pääses. Enne reisi oli kõik kombes olnud. Inimesed olid paanikas. Isa palus kõigil vaikida ja püüdis veesulina järgi auku leida. Lõpuks leidis isa selle hobusesaba jämeduse augu üles.

Mees, kes keelitas rahvast laevale mitte minema, oli teinud öö vastu reedet kahe laua vahele augu. Isal õnnestus suure vaevaga auk parandada. Töö käigus läks isal pind küüne alla, mis põhjustas hiljem veremürgituse. Pardal oli kolm arsti, kuid et puudusid tarvilikud arstiriistad, ei saanud nad midagi teha. Isa lamas ülejäänud reisi voodis. Punane joon tema käel aina pikenes ja pikenes. Isegi viinakompress ei aidanud.

Samal ajal kui isa laevas olnud auku parandas, süütasid nii mitmedki pardal olijad merehädast märku andmiseks riided. Mõne aja pärast oli läheduses märgata saksa allveelaeva, mis andis märku, et nad tulevad meid päästma. Pärast seda jätkus reis Rootsi suunas.

Äkki keset pimedust märkasime prozektori valgust – see oli saksa laev, millele saksa allveelaev teate oli saatnud ja mis nüüd meid päästma oli tulnud. õnneks jõudsime õigel ajal laeva tuledevihust välja ja sakslased ei märganud meid.

Laev kaotas kursi, isa lamas haigena voodis. Keegi teine peale tema ei teadnud õiget suunda. Merekaart ei olnud vist päris õige. Kaks meest küsisid soomlastelt nõu, mille peale viimased kostsid, et merekaardid olid siiski õiged. Laev oli sõitnud üle kaljunukkide ja põhi purunes. Nad ütlesid, et ükski laev ei ole kunagi varem suutnud seda ületada, kuid teil see õnnestus.

Rootsis oli meil laev vastas. Isa viidi Norrtälje haiglasse. Esimesed kolm haiglapäeva oli ta väga raskes seisus. Sõrme läinud pind opereeriti välja, kuid õnnetuseks olid närvid juba jäädavalt kahjustatud ja sõrm ei liikunud enam. Isa oli haiglas kolm ja pool kuud.

Jõudsime Furusundi sadamasse, kus jäime öömajale suvekämpingus. Laud oli kaetud ilusate linikute ja kõikvõimaliku söögi-joogiga. Ainuke asi, millest puudust tundsin, oli tume eesti leib, sest laual oli ainult sai ja krõbeleib. Tuhat tänu sõbraliku vastuvõtu eest!

Hiljem viidi meid edasi Enköpingisse, suurde tennisehalli. Naised ja lapsed olid koos, mehed viidi mujale. Olime abiks köögis, kus mul juhtus õnnetus. Pesin parasjagu nõusid kui mulle suur hautamispott kaela kukkus. Ma minestasin, kuid polnud kedagi, kes mind arsti juurde oleks sõidutanud. Nüüd vanemana, annab muhk peas nii mõnigi kord ennast tunda. Röntgen näitab, et pealuus on mõra, kuid selle vastu ei saa nüüd enam midagi teha.

Ma ei jäänud laagrisse kauaks. Detsembri alguses asusin tööle ühes talus Väppelbys, kuhu jäin kaheks kuuks. Pärast seda asusin tööle ühe teise majapidamise juures, lähedal sellele, kus töötas minu õde Luuba. Olin seal 6 kuud. Hiljem kolisin oma vanemate juurde Eskilstunasse, kus kihlusin Voldemar Jaanparkiga. 1951. aasta alguses emigreerusime Kanadasse. Siin, Kanadas, oleme näinud nii häid kui halbu päevi. Kuid nüüd, kus olen pensionär, elan rahulikku ja turvalist elu.