Jutustus nr. 6

Juta Stahre, neiupõlvenimega Joasaare, Sundbyberg Stockholm.

Lugesin Eesti Päevalehest, et otsite kontakti inimestega, kes tulid Rootsi laevaga „Luise“. Ka mina, minu õde ja vanemad olime sellel laeval. Minu isa nimi oli Siim Jõesaare ja ema Anna, neiupõlvenimega Tasane. Minu nimi on Juta ja minu õe nimi on Maire.

Elasime Parasmetsa mõisas, kuid kooli ajal olime Leisis, kus minu ema pidas õpetaja ametit. Minu isa sündis 22. septembril 1900. aastal ja ema 6. septembril 1905. aastal. Minu õde sündis 16. augustil 1043. aastal. Olin kümneaastane, kui me Rootsi põgenesime ja merel uppumisohus olime (24. septembril 1944).

Ka üks isa õdedest, Aino Jõesaar, oli meiega koos laevas. Täna elab ta Toronto lähedal Kanadas. Ma ei mäleta põgenemisest ja elust põgenikelaagris just eriti palju, kuid mul on meeles, kuidas paljud kurtsid rootsi toidu üle. Kui meile näiteks suitsuvorsti pakuti, arvasid paljud, et see on halvaks läinud. Mulle aga maitses harjumuspärasest veidi magusam rootsi toit väga.

Furusundis oli meie perekond üks viimastest, kes edasi saadeti. Sõitsime Vaxholmi laevaga Stockholmi sadamasse, kus olime ankrus umbes samas kohas, kus täna seisavad Silja ja Estline`i laevad. Sadamast sõidutati meid Päästearmee ruumidesse, kus käisime saunas. Koos vanemate ja teiste eestlastega sõitsime seejärel bussiga edasi Kvicksund`i, kus elasime suvepansionaadis.

Kvicksundis laagris olles õpetati meile lastele tõlgi vahendusel rootsi keelt. Rootsis oli koolides juba siis pikk jõuluvaheaeg. Kevadel kui kooli läksin sattus mu õpetajaks sama õpetaja, kes meid laagris juhendas. Olgugi et ma ei osanud sõnagi rootsi keelt, alustasin kolmandast klassist ja kohe sügisel viidi mind edasi neljandasse klassi. Nii kaotasin ma ühe kooliaasta, kuna Eestis olin läbi käinud vaid kaks esimest klassi.

5. jaanuaril 1945. aastal lahkusime Kvicksund`i laagrist. Minu isa asus farmerina tööle Rytterne kiriku lähedal.