Naiskodukaitse    Estniska Lottor

 

Leisi lottakår i bygungan 1927

Bild Saaremaa muuseum


KODUVALD 

Maj 2008, nr. 5, XV

Lottorna kom till Leisi


Tisdagen den 10 Juni 2008,  gick det att läsa att kvinnor och flickor planerar att  återskapa det kvinnliga hemvärnet, Naiskodukaitse (Lottakåren) i Leisi, på ön Ösel i Estland.


Försiktig utfärdades inbjudan, så att den inte skulle uppfattas som ”något som inte skulle saknas mig”, för att öppna ett samtal om varför våra mödrar tog beslutet att Naiskodukaitse Lottorna  och hemmets ekonomi var så viktig för samhället att kvinnorna behövdes i landets försvar, och varför kvinnorna även idag är viktiga.
Även om dagens Naiskodukaitse  har utvecklats är och förblir de viktigaste principerna för verksamheten densamma - att bistå Försvaret och att hålla högt det nationella tanken, om hem, familj och hemland.


Här skulle jag vilja att vederlägga en del åsikter om vad jag har hört om kvinnliga medborgares deltagande i Lottakåren. "Jag är för gammal!", Säger en gyllene medelålders dam. Naiskodukaitse kan omfatta alla kvinnlig medborgare i Republiken Estland från 17 ålder och uppåt. En förebild för ön är den 75-årige försvararen, Salme Niitmets  som frejdigt på republik nationaldag  kokar kaffe och duka och går på föreläsningar för att lyssna på våra spännande gäster. Här anges inom parentes, att våra gäster har föreläsningar som hålls en gång i månaden. Bland föreläsarna, Tarmo Kõuts, Jaak minister, Thomas Kasemaa, skatt av källa, Tiidus tryck, lutning och Margus Laanet Lindmäe. Senaste mötet var en spännande början av maj, när Försvarshögskolan besökte Ösel och Estlands president Toomas Hendrik Ilves deltog.


"Jag tycker inte om att krypa i skogen!"säger någon och tillade att de inte är några militärer. Jag vill säga att erfarenheten av mina 14 år i Naiskodukaitse har utvecklat mig som medborgare, mamma och kvinna. Försvarsutbildningen erbjuder ett mycket omfattande utbud anpassat till kvinnors önskemål och behov. Detta är  viktigt det är att kunna ge första hjälpen, jag tror alla vet det om oss. Dessutom har jag kunskaper som behövs i vardaglig krishantering och ledning. När det gäller vapenträning anser jag att det skulle vara mycket tråkigt om det skulle vara det enda sättet att skydda våra barn, men jag vet inte ens hur en pistol används. Vapenträning är frivillig för Naiskodukaitse. Fast vapenhantering är vad många ändå gör sig bekanta med.

Och så, naturligtvis kunskap om soppa och spisar! Detta är ett separat ämne, eftersom även de kvinnor som vet vad man ska ha sin favorit aktivitet, någon gång under dagen efter övningen vill man njut av att dela på soppan.  Två gånger om året genomförs kurser för kvinnliga vårdnadshavare.


Kvinnornas deltagande är kostnadsfritt, förutom ersättning för resan behöver man inte ta med sig egen mat.
Och i själva verket gillar jag försvaret - det är en organisation där hela familjen kan delta. Min man är skyddad av en bundsförvant, min son, som var en ung örn, har nu antagits i försvaret, min äldre dotter, som kommer att fylla 17,  har gjort en ansökan till Naiskodukaitse.


Detta är den viktigaste uppgiften för kvinnors försvar  värdet av hem och familj, kanske bäst av allt vår show, förra året på ön.
Så alla som har intresse för att upprätta damernas försvar, Naiskodukaitse, kom den 10:e Juni.



Vem vet och minns?
Innan tiden för ockupationen hade Leisi kommun Naiskodukaitse två divisioner - Leis och Pärsama. Eftersom kvinnors försvars historia har studerats väldigt lite, och dokument en stor bevarade inte, så fråga vi alla som vet något om dessa människor, mig definitivt i kontakt med oss (e-post: ritaloel @ gmail. com). Naturligtvis är listan inte perfekt, vilket jag skulle vara tacksam om ni ville lägga till fler namn på detta.



Leisi kåren:
Anne Altosaar (den sista ordförande 1940, Kulturföreningens ålderkvinna), Frieda Heidemaa (var tidigare ordförande), Antonina Joasaare (Vårdbiträde), Ali (i) de Lember (Mathållnings äldste), Rosalinde Seemer (utrustning, äldste), Tamara Medri, Aili Randmaa, Aino Hiiuväin, Leida Hiiuväin, Liidia Tasane Liisa Pors, Ursula Truuverk, Olga Truuverk, Maria Aauga, Anete Sagur, Therese Paulus, Helene Hiiuväin, Raisa Laanela, Aurelia Jansen, Alviira Tilk, Rosine Rahu, Hilda Kesküla, Alvine Köster, Brigitta Randma(a), Ella Oller, Salme Hiiuväin, Elfriede Pors, Ida Grepp (född Martinson), Aino Kadarik, Olga Kesküla, Juuli Kadarik, Stella Kaselaid (Langer), Helmi Krull, Nadi Hindrekson, Lucia Rahula, Anastasia Lember, Salme Grünberg, Anette Tiitma, Elisaveta Kuris, Raisa Laanela, Aleksandra Melesk, A Mellest, A Nõmm, Lidia Parbus En Plaas, Linda Raun, Liidia Tasane, Klaara Treu.



Pärsama kår:
Eha Lõugas (ordförande 1940),  Helmi Krull (vård avd. älste), Salme Roos (kökets älste), Maaja Tamm (utrustning, senior), Helmi Krull (Visningsgrupp, älste), Helene Kipper (ungdomsgruppens älste), Ljuba Kaik, Alla Rist,  Liidia Lõuke , Anna Haabel, Aino Joasaar, Leida Joasaar, Olga Jõgi, Anna Kesküla Veera Kuhi, Sinaida Kuusiku, Marta Lempu, Elisa Lipp, Eha Lõugas, Lukia Lõõr, Olga Mändla, Alvine Nau, Marta Nelis, Elisabeth Olup, Linda Parts, Liidia Põlluäär, Martha Püüa, Helmi Rasu, Rosi Samba, Leida Tamm, Mina Tamm, Linda Vaher, Alice Vooremaa, Militiina Kanemägi.


RITA LOEL
Ordförande Naiskodukaitse Ösel distriktet

Originaltext på estniska


KODUVALD

Mai 2008 nr 5, XV

Naiskodukaitse tuleb Leisi


Teisipäeval, 10. juunil ootame kõiki tegusaid Leisi kandi naisi ja neidusid Karja lugemisja teabetuppa, et pidada plaani Naiskodukaitse taastamise kohta Leisi vallas.


Kindlasti tekitab üleskutse tulla Naiskodukaitsesse nii mõneski kas õlakehitust või tunnet, et "mind see ei puuduta", kuid usun siiralt, et kui meie esiemad pidasid lisaks kodumajandusja rahvakultuuriseltsidele oluliseks kuuludaka Naiskodukaitsesse,siis miks see peaks tänapäeval teisiti olema.

Ehkki tänapäevane Naiskodukaitse on arenenud, on põhitegevus ning tegevuse põhimõtted jäänud samaks – abistada Kaitseliitu ning hoida kõrgel isamaalist mõttelaadi, pidada kalliks oma kodu, pere ja isamaad.


Siinkohal tahaksin kummutada mõned arva- mused, mida olen kuulnud naiskodanikelt, kui juttu on tulnud Naiskodukaitsest. "Ma olen liiga vana!", ütleb mõni kuldses keskeas proua. Ei ole, sest Naiskodukaitsesse võib kuuluda vaatamata vanusele, ehk siis täpsemalt alates 17. eluaastast, iga Eesti Vabariigi naiskodanik ning eaja meelepärast tegevust leitakse kõigile. Praegu on kõige eakam naiskodukaitsja Saaremaal 75-aastane, tubli ja kraps Salme Niitmets, kes tuleb heameelega vabariigi aastapäeval ja võidupühal keetma kohvi ning lauda katma ning käib kuulamas teeõhtutel meie põnevaid külalisi. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et meie külalisteks kord kuus toimuvatel teeõhtutel on olnud muuhulgas Tarmo Kõuts, Jaak Aaviksoo, Toomas Kasemaa, Aare Allik, Urve Tiidus, Kalle Laanet ja Margus Lindmäe. Viimane põnev kohtumine oli mai algul, kui Kaitseliidu Saaremaa malevat külastas Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.


"Minule ei meeldi metsas roomata!" on teatanud mõned teised prouad ning lisanud, et nemad ei ole mingid militaristid. Mina ka ei ole militarist ning enam ammu pole ka tõtt öelda meestega metsas käinud. Olen hoopis seda meelt, et teadmised, mida olen 14 aasta jooksul Naiskodukaitsest saanud, on mind inimesena, kodanikuna ja pereemana väga palju arendanud, sest tegelikult on ju Naiskodukaitses pakutav koolitus väga laiahaardeline ning sõltub ka suuresti kokkutulnud naiste huvidest, soovidest ja tahtmistest. Seda, kui oluline on osata anda esmaabi, teab meist vist igaüks. Samuti olen lausa igapäevaelus vajaminevad teadmised saanud kriisiabija juhtimiskoolitustelt. Mis puutub aga relvaõppesse, siis minu meelest oleks väga kurb, kui mul oleks ainus võimalus oma lapsi kaitsta, aga ma ei tea isegi seda, mis pidi püss peaks käes käima. Relvaõpe, muide, ei ole Naiskodukaitses kohustuslik, kuid tihti on juhtunud nii, et proua, kes enne on veendunud, et tema elu sees püssi kätte ei võta, otsustab pärast esimest tutvust relvaga hoopiski sinasõpruse sõlmida.


Ning muidugi supikatel! See on omaette teema, sest isegi need naised, kellele kokkamine teab mis meelistegevus ei ole, naudivad kas kusagil laulupäeval või õppusel ikka supikeetmist jajagamist täiega. Aastas kordkaks toitlustamas käia on jõukohane igale naiskodukaitsjale. Koolitused ja kursused on Naiskodukaitses üldjuhul tasuta, peale selle kompenseeritakse ka sõit ning kaasa ei pea võtma ka oma leivakotti.


Ja tegelikult on üks asi veel, miks mulle Kaitseliit meeldib – see on organisatsioon, mille tegemistes saab osaleda terve perega. Minu abikaasa on kaitseliitlane, minu poeg, kes oli noorkotkas, on nüüd vastu võetud Kaitseliidu suurte meeste ridadesse, minu vanem tütar, kes saab sügisel 17, on teinud avalduse astumaks Naiskodukaitsesse (ta on olnud 9 aastat kodutütar) ning meie pere kolmandast lapsest sai tänavu vabariigi aasta- päevaks kodutütar (meie peres on veel üks laps, aga tema on alles kolmene, kuid on vaat et sünnist saati Kaitseliidu üritustel kaasas käinud).


Seda, et Naiskodukaitse peamine ülesanne on väärtustada kodu ja pere, näitavad ehk kõige paremini meie eelmisel aastal ellukutsutud Saare maakonna aasta ema ja aasta isa konkursid.

Nii et kui kellelgi tekkis väikenegi huvi Naiskodukaitse tegemiste vastu, siis kohtume 10. juunil.


Kes teab ja mäletab?

Enne okupatsiooniaega oli praeguse Leisi valla territooriumil kaks Naiskodukaitse jaoskonda – Leisi ja Pärsama. Kuna Naiskodukaitse ajalugu on uuritud väga vähe ning dokumente suurt säilinud ei ole, siis palun kõiki, kes teavad midagi nendest inimestest, minuga kindlasti ühendust võtta (Rita Loel, 4530205, töö;4595933, kodu; 5525105võie-post: ritaloel@gmail.com). Loomulikult ei ole esitatud nimekiri täiuslik, sestap oleksin väga tänulik, kui sellele lisanduks veel nimesid.


Leisi jaoskond:

Anne Altosaar (viimane esinaine 1940, kultuuriosakonnavanem), Frieda Heidemaa (oli esinaine varem), AntoninaJoasaare (sanitaarosakonna vanem), Ali(i)de Lember (toitlustusosakonna vanem), Rosalinde Seemer (varustusosakonna vanem), Tamara Medri, Aili Randmaa, Aino Hiiuväin, Leida Hiiuväin, Liidia Tasane, Liisa Pors, Ursula Truuverk, Olga Truuverk, Maria Auga, Anete Sagur, Therese Paulus, Helene Hiiuväin, Raissa Laanela, Aurelie Jansen, Alviira Tilk, RosineRahu,Hilda Kesküla, Alvine Köster, Brigitta Randma(a), Ella Oller, Salme Hiiuväin, Elfriede Pors, Ida Grepp (end Martinson), Aino Kadarik, Olga Kesküla, Juuli Kadarik, Stella Kaselaid (Langer), Helmi Krull, Nadi Hindrekson, Lucia Rahula, Anastasia Lember, Salme Grünberg, Anette Tiitma, Elisaveta Kuris, Raissa Laanela, Aleksandra Melesk, A Mellest, A Nõmm, Lidia Parbus, A Plaas, Linda Raun, Liidia Tasane, Klaara Treu.


Pärsama jaoskond:

Eha Lõugas (esinaine 1940),Helmi Krull (sanitaarosakonna vanem), Salme Roos (toitlustusosakonna vanem), Maaja Tamm (varustusosakonna vanem), Helmi Krull (näitegrupi vanem), Helene Kipper (noorteosakonna vanem), Ljuba Kaik, Alla Rist, Liidia Lõuke, Anna Haabel, Aino Joasaar, Leida Johanson, Olga Jõgi, Anna Kesküla, Veera Kuhi, Sinaida Kuusiku, Marta Lempu, Elisa Lipp, Eha Lõugas, Lukia Lõõr, Olga Mändla, Alvine Nau, Marta Nelis, Elisabeth Olup, Linda Parts, Liidia Põlluäär, Marta Püüa, Helmi Rasu, Roosi Samba, Leida Tamm, Minna Tamm, Linda Vaher, Alice Vooremaa, Militiina Kanemägi.

RITA LOEL

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna esinaine